Harri Kivilo: Eesti-Vene välisleping riigipiiri paiknemisest on räigelt vastuolus põhiseadusega
„Lugupeetud riigivõimu esindajad, palun selgitage, milliste põhiseaduse sätete või rahvusvaheliste nõuete alusel olete toiminud nagu Eesti oleks kohustatud Nõukogude Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise tõttu:
* muutma aastal 1991 ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri;
* mitte nõudma Nõukogude Liidu õigusjärglaselt, Vene Föderatsioonilt, meile tekitatud kahjude hüvitamist (teades, et Saksamaa on kümnete miljardite dollarite ulatuses hüvitanud juutidele Natsi-Saksamaa tekitatud kahjud).
Arvata, et Vene Föderatsioon ei hakka meie kahjusid hüvitama ja riigipiiri märke õigesse paika liigutama, ei saa olla pädev põhjus õigustatud nõudmiste esitamata jätmiseks. Üldiselt põhiseadusi heade suhete nimel ei muudeta ja vallutajaid suurte kingitustega ei premeerita.
Ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri paiknemine on määratud mitte mingis Eesti Vabariigi sõlmitavas välislepingus, vaid Eesti Vabariigi põhiseaduses (§122), mille rahvas võttis vastu 28.06.1992 rahvahääletusel. Siinjuures on oluline mõista et Eesti idapiir on alates 2.02.1920 paiknenud põhiseaduse §122-s määratud paigas.
Eesti idapiiri paiknemise pädevuses ei kahelnud okupatsioonieelsel ajal mitte ükski teine riik – isegi mitte Nõukogude Liit. (Aastal 1939 sõlmitud baasidelepingus kinnitas NSV Liit, et nad soovivad ... „arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. aastal ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ...”).
Idapiiri paiknemine on põhiseaduse lahutamatu osa
Sõnastus põhiseaduse §122-s „teiste riikidevaheliste piirilepingutega” saab sätte kontekstis tähendada ainult piire, mille paiknemine ei ole põhiseaduse §122-s määratud. Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemine on üksikasjaliselt määratud ning §122 teeb idapiiri paiknemise põhiseaduse lahutamatu osaks.
Tõik, et Venemaa on okupatsioonieelsed piiritähised kõrvaldanud ja omavoliliselt uutesse kohtadesse paigaldanud, ei saa õigustada mitte kedagi arvama, et ennistatud Eesti Vabariik peab selle vägivaldse toimingu tõttu toimima nagu aastal 1991 loodud riik. Ent ometi toimis Eesti riigivõim sellise uue riigina ja sõlmis Eestit Venemaast eraldava piiri muudetud paiknemist kirjeldava välislepingu – ilma vähemagi viiteta, et 2.02.1920 kahepoolselt heaks kiidetud riigipiiri paiknemist on muudetud.
Eesti riigivõimul on õigus muuta meid Venemaast eraldava riigipiiri paiknemist 28.06.1992 rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses määratud kohast teise kohta – kuid siiski vaid põhiseaduses määratud korra kohaselt. Mais aastal 2005 Vene Föderatsiooniga sõlmitud Eesti Vabariigi välisleping riigipiiri paiknemise kohta on aga räigelt vastuolus põhiseaduses määratuga.
Kuna idapiiri paiknemine on üheselt mõistetavalt määratud Eesti Vabariigi põhiseaduse §122-s, siis saab selle paiknemist muuta ainult põhiseadust muutes. Põhiseadust võib muuta §162 ja §163 kohaselt. Põhiseaduse §2 kohaselt on Eesti Vabariigi maa-ala lahutamatu ja jagamatu tervik ning seda tervikut lubab §162 muuta vaid rahvahääletuse põhjal. Piiri muutmiseks ei ole riigil kõige vähematki õigustatud vajadust.
Piirileping oli ametivõimu pahatahtlik kasutamine
2005. aastal allkirjastatud uue riigipiiri lepingu sõlmimine oli põhiseaduse §123 kohaselt ilmne ametivõimu pahatahtlik kasutamine. Kindlasti on vaja tuvastada, millistel motiividel ja kelle innustusel too leping sõlmiti.
Kuigi Vene Föderatsioon on teatanud, et nad on sellelt mais 2005 sõlmitud lepingult oma allkirja „tagasi võtnud”, ei oma see paljasõnaline teade piisavat juriidilist pädevust.
Eesti Vabariigil on põhiseaduse kohaselt kohustus mais 2005 tehtud ränk eksimus kõrvaldada ning too leping kiiremas korras denonsseerida. Preambula lisamine lepingu sõnastust ei saa muuta ja Venemaa võib allkirja igal ajal „tagasi panna”.”
