Hannes Nagel: on võimatu, et Venemaa ei valmistanud seda kriisi aastaid ette
Lääne toel ja meelel alanud Araabia kevad on jõudnud Euroopasse. Samas algab kevad meile sellisel moel, nagu seda ei osatud ette näha. Vaid kuu tagasi ei osanud keegi ette näha, et ühel hommikul maabub Krimmi poolsaarel üle 15 000 õhudessantväelase, nagu 1940. aastal Kreeta saarel sakslased. Ajalool on kahjuks omapärane komme end korrata, mis on justkui looduse trots inimese vastu, pannes teda proovile – kas inimene õpib oma vigadest või mitte?
Venelased on suutnud oma dessanti täiuslikult teostada. Maailm on seatud fakti ette: tulime, oleme ja võidame, moraalipolitseinikule on trääsa näidatud ja ülejäänud G7 klubi pikalt saadetud. Seda on tehtud kuratlikult hästi, sest seni pole kulunud ühtegi punasõdurit, ent kaos ja häving Ukraina jaoks on juba hindamatu ja korvamatu. Kas tuleb jälle nentida fakti, et kuhu kord on astunud Vene armee kirsa, sinna on see ka jäänud? Kuidas saada jagu ja lahti punast viisnurka kandvast tülinorijast, kes on Euroopale toonud enam hävingut kui kasu ja sõprust?
Idapartnerluslepe Ukrainaga on asendumas stabiilsel kursil oleva transformatsiooniga euro-Süüriaks, kus asjaolud on sama segased, konfliktid etnilised ja tulevik äärmiselt ebaselge ning pigem sünge kui lootustandev. Seis on halb ja halvemaks läheb, sest provokaatori eesmärk on esimese vere valamine, mis käivitab tema tegeliku plaani. Ukraina suurimaks õnnetuseks on tema naaber koos regiooniti domineeriva vene vähemusega, mis oma mõõtudelt ja võimekuselt on midagi enamat kui Eesti niinimetatud viies kolonn.
Tegemist on armeegrupi mõõtu sotsiaalse grupiga, mille moraalne mobilisatsioon lõhestab Ukraina võrdlemisi kiiresti kaheks kuni neljaks eraldiseisvaks, ent vaenujalal olevaks maa-alaks, mis pärast mõningast arvete õiendamist jagaksid mõneks ajaks Korea poolsaare ja Saksamaa lahendust. Kui mitut hoiatavat näidet ajaloost me peame endale meelde tuletama, et seda takistada?
Muide, 2010. aastal sõlmitud lepingu alusel võib Venemaa Krimmis asuvatesse vene sõjaväebaasidesse majutada kuni 25 000 sõdurit, 338 sõjalaeva ja 161 sõjalennukit. Kõigi eelduste kohaselt Krimmi täpselt selline kogus sõdureid ja tehnikat ka saab, et kõik oleks juriidiliselt korrektne, olgugi et sõjaväebaasiks on muudetud terve Krimmi poolsaar.
Euroopa näeb uut rahvuse ja riigi poolitamist Lääne- ja Ida-Ukraina näol, sest ka idas elavad miljonid ukrainlased ja mitte ainult Ukrainas vaid ka Venemaal. Millise sõnumi saadab see aga Euroopa Liidu naabritele ja temaga liituda soovijatele? Veel enam: millise sõnumi edastab see tänastele liikmesriikidele? Vastused on kõike muud kui positiivsed.
Tuletagem siinkohal meelde Korea sõda ja 1953. aasta Berliini ülestõusu, millele järgnes 1956. aastal Budapesti meeleavalduse verine mahasurumine, et 1968. aastal saaks sama sündmus korduda Praha kevadel ja lõkkele lüüa Vietnami sõjas, mis kulmineeruks 1979. aastal alanud suurejooneliste tapatalgutega Afganistani invasioonina! Lisaks veel ridamisi lokaalseid sõdu ja mõrvu Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Me ei tohiks unustada ka 1990. aasta ja 1991. aasta veriseid sündmusi Lätis ja Leedus ning Pihkva dessanti, mis pidanuks Moskva silmis kulmineeruma Budapesti stiilis noomitusega.
Ajakirjanik Krister Paris kirjutas äsja mõtlemapaneva artikli sellest, et oleme Ukraina kriisis ise süüdi. Nõustun, et oleme kaasosalised selles konfliktis, sest Lääs andis väga lihtsakäeliselt Kosovo riigi tekitamisega Venemaale ettekäände sekkuda Ukrainas. Praegu toimuv on toonase pretsedendi tagajärg, sest Krimmi taust pole nii mustvalge kui seda meile on serveeritud. Kas Ukraina lõhenemine sünnitab ka reaalse Ukraina Vabariigi või jääb liiduvabariik kestma tänu Vene armee sekkumisele, millega traageldatakse lõhkirebenemas riiki kinni, erandiks Krimm, mis taasliitub Venemaaga?
Krimm on varasemalt mitmeid kordi Kiievi vastu oma mässumeelt üles näidanud, kuigi omajagu süüd on siin ka ukrainlastel, kes teadlikult või tahtmatult oma kuumema slaavi temperamendiga ei suutnud ajada sellist rahvastiku- ja regionaalpoliitikat, mis oleks venemeelse Krimmi präänikute saatel Ukraina rüppe integreerinud.
Nõustun Poola peaminister Donald Tuski väljaöelduga, et maailm seisab konflikti äärel, mis siiski piirdub lokaalse konfliktiga, sest Läänel puudub täna julgus ja tahe muuta rahu ja ärisüsteemi, mis on toonud paljudele seninägematu rikkuse. Kuigi Poola on teatanud, et ukrainlased peavad täna teadma, et neil on tõelisi sõpru, ei avaldu see sõprus ometi poliitilisel areenil, sest miks muidu lastakse venelastel nõnda vabalt Ukrainas peremehetseda ja inimõigusi rikkuda?
Ma kardan, et me kuuleme suure arsenali sisutühjalt diplomaatilisi ja reaalselt impotentseid lauseid, mida aimatakse juba täna Moskvas peaaegu, et 100% täpsusega. Mis saab edasi? Kuidas arenevad sündmused ja milline saab olema Ida-Euroopa pärast Ukraina kriisi? Kas ja kuidas Ukraina kriis eskaleerub?
On võimatu, et seda ei valmistatud aastaid ette. Täpselt samamoodi on võimatu, et vaid ööpäevaga eksib Ukraina territooriumile üle 15 000 hambuni relvastatud Vene õhudessant- ja Spetnažvägede kõrilõikaja. See ei juhtu lihtsalt niisama - selleks on vaja aega, ressursse ja väga sügavat konfliktisoovi.
Siinkohal minu siiras kaastunne Ukraina sõjaväelastele, kes istuvad praegu abitult oma garnisonides ja blokeeritud väravate taga, vaadates pealt, kuidas neid pekstakse, mõnitatakse, alandatakse ja provotseeritakse märtriks astuma. Nad tahaksid Ukrainat kaitsma asuda, ent selle hind näib hirmutavat sealseid ajutisi juhte. Just selle hirmu tõttu naerabki sissetungija, sest kahjuks peab keegi Ukrainas surema ja tõenäoliselt väga paljud kannatama, et kodusõja ja invasiooni piirimail kriis saaks lahenduse. Ent kui kauaks, kui Putin ei pea Ukrainat riigiks?
