Hannes Nagel: kas Leedu eesmärgiks on Fail Baltic?

Romantiline muinasjutt Baltimaade ühtsusest ja koostööst käriseb igast servast, kui seda lähemalt uurida ja analüüsida. Selle üheks hiljutiseks, aga ka veenvaks näiteks on endise suurvürstiriigi Leedu muljetavaldav tuumaprogramm, mis ei jõudnudki õhku tõusta, sest takerdus ja hulbib nüüd õnnetult Balti poliitjärve veepinnal, peatselt toimuva sensatsioonilise läbimurde ootuses.

Viimast aga ei tule, sest tuumajaama leedukad üksi ehitada ei oska ega suuda ning mõistlikku osalust teistele baltlastele pole nad nõus pakkuma. Tuumakatla kütusest ja selle hilisemast ladustamisest pole siinkohal mõtet rääkida. Samal ajal on see kõik nii tuttav ja aegumatu, sest sama mängu mängitakse ka Balti kasarmutes, asfalt- ja raudteedel. Järgnevalt mõned mõtted Rail Balticust, mis on tekkinud luige, vähi ja haugi poliitkultuuri praktikast.

Juba pikemat aega on meedias ilmunud vihjeid selle kohta, et läbirääkimised kiirraudtee ehituse osas on takerdunud, sest luik, haug ja vähk ei suuda kokku leppida raudteed haldava ühisfirma loomise, trassi kulgemise ega ehitamise soovi üle. Ma ei tea, kas ka lätlastel ja leedukatel on mõni sarnane vanasõna, aga näiteks eesti vanasõna kohaselt on "palju kära, vähe villa".

Avalikuks saladuseks on ka asjaolu, et praegune Leedu valitsus ei pruugi sellest raudteest niivõrd huvitatud olla. Ka pole majandusministri värvikad väljaütlemised asja paremaks teinud, kuigi neis on olnud vägagi palju kibedat tõtt, sest täna näib kiirraudtee nimel rohkem pingutavat Eesti, kellele järgneb kõhklev Läti ning alles seejärel tujukas ja tülinoriv Leedu.

Pikemat aega on Baltimaade meedia rääkinud, et just asukoht on see, mille üle käib vaidlus, sest siseriiklik trass Vilniuse ja Kaunase vahel näib leedukatele tähtsam olevat. Iseenesest on see mõistetav, sest küsimus on suuresti selles, kas arendada kodumaist või rahvusvahelist rongiliiklust.

Kuniks sarnaseid dilemmasid jätkub ka Eestis, näiteks Haapsalu ja pealinna vaheline olematu rongiliiklus, mõistan ma leedulaste motiivi seada esikohale oma rahvas. Samal ajal tekib küsimus: mis saab Baltimaade koostööst? Siinkohal on Rail Baltic, aga ka vedelgaasi terminalide rajamine võrdlemisi suured proovikivid.

Reisijate transpordi koha pealt tundub mulle, et see raudtee ei leia lähema sajandi jooksul väheneva rahvastikuga Balti regioonis sellist igapäevast kasutust, mida selle nimel tehtavad suured investeeringud enda õigustamiseks eeldada võiksid. Nii saaks inimeste liikumine kasvada vaid lääne poole ja sealsetest maadest, ent ka siin kahtlen ma selle perspektiivis. Kas Baltimaad suudavad selleks ajaks ümber areneda kiiresti kasvava majandustega riikideks, kus töökohti on enam kui töötegijaid ja seni heaoluühiskonnas elanud eurooplased saaksid edumaadesse massiliselt ja kiiresti tööle tulla?

Tundub mõneti liiga utoopilisena, kuigi välistada seda päriselt ka ei saa ega tohigi. Sellisel juhul peaks ka keskmine palk siin olema tõusnud ligemale 2000 euroni, mis hetkel näiteks lihttööd tegeva eestlasest ehitustöölise vähimaks oodatavaks palgaks Soomes, mis ei ole siiski mandri rikkaim riik. Aga ka sellest potentsiaalsest 2000-eurosest tulevikupalgast oleks tuntavaks ehk taskusse jõudvaks osamääraks umbes 900 eurot, mis jääb alles pärast maksude ja teiste vabatahtlik-sunniviisiliste kohustuste tasumist.

Kõigi eelduste ja senise praktika kohaselt on ka inflatsioon saanud endale selleks ajaks uue näo koos uute numbritega, mistõttu on kaheldav, kas ülejäänud liidus palgad külmuvad ning aeg peatub, et tervelt 1,2% elanikkonna osatähtsusega Euroopa Liidu regiooni endale järele oodata. Mulle tundub, et ajaarvamine ja sealsete majanduste kasv siiski ei peatu ning meie tööturg ei jõua areneda sellises suunas, nagu seda näib kiirraudtee unelm ette manavat.

Muidugi võin kõiges selles ka eksida ning kui viimase teke seda suudab kiirendada ja luua, siis asugem seda juba üheskoos ehitama! Selle üle mõeldes tekkis mul järjekordne vastuseta küsimus: kas kiirraudtee olemasolu eesmärk on pigem rikastada täna regioonist lahkuvatele inimeste migratsioonitee alustamist toetavate transpordiühenduste menüüd uue alternatiivse ühe otsa suunaga? Selle uitmõtte edasi arenduseks esitan ma endale ka järgmise küsimuse: kas see on mõttekas ja ennast ära tasuv, sest ühel hetkel saavad siiski ka baltlased otsa?

Kui jutuks tuleb parem logistiline ühendus ülejäänud Euroopaga siis nõustun, et selline investeering tagab meile paremad ühendused. See on hädavajalik! Samas tuleks siinkohal küsida, mille nimel need ühendused meile vajalikud on? Kas Eestis on alles jäänud tööstust, mis suudaks toota tasemel, et seda rongidega Euroopasse suunata ning seda tehes meie ekspordiga majandust sisukale kasvule vedada? Muide, Eesti alkoholitööstus oma 93 miljoni toodanguliitriga 2013. aastal ei ole minu meelest see rahvuslik tööstusharu, mille üle uhkust tunda, kui meie naabermaad seda järjest suuremates kogustes tarbivad ja end seeläbi ka vabatahtlikult mürgitavad.

Põgus pilk meie majandusele ei anna paraku sellist ettevõtet, sest naabermaadest maakide ja juba toodetud kaupade vahendamine ei iseloomusta moodsat majandust, lisandväärtuse loomist, teadmistepõhisust ja jätkusuutlikku majandusmudelit, mida seatakse kõikidele liikmesriikidele eeskujuks ka Euroopa 2020 arengustrateegias. Ka elektrienergia tootjad näivad olema rohkem huvitatud Jordaania kõrbetest ning Ameerika mägedest kui kohalike elanike ja ettevõtete soodsama elektriga varustamisest. Sestap on minul küsimus: millist mõju ja väljundit omab kiirraudtee näiteks Baltimaade majandustele?

Rail Balticu nimeline kiirraudtee on vajalik, ent kas hädavajalik? See on omaette küsimus. Samal ajal ei ole mul vastust küsimusele, kellele seda vaja on, sest tarbijaid ei näi sellel liinil olevat, nagu ka transiidi realiseerimist ega poliitilist huvi seda kõigis maades arendada. Käesoleval aastal on näiteks Läti peaminister avaldanud arvamust, et Baltimaad võiksid luua ühise kaitseväe, sest siis oleks jälle põhjust kokku tulla, et seni siseriiklikult justkui toimivad asju balti stiilis integreerida ja konstateerida üksmeelsust ja toimivat koostööd pärast esimesi süsteemi tõrkeid ja erimeelsusi.

Mõelgem selle peale, kuidas saaks ja näeks välja aga Baltimaade ühine kaitsevägi, kui siiani on komplekteerimata ühine jalaväepataljon, rajamata tuumajaam, loomata ühine lennukompanii ning rongilegi rööpad maha panemata? Eelmise sajandi nn suurprojekt Via Baltica pidanuks tänaseks olema juba Euroopa mastaabis kiirtee, mitte laiendatud külatee. Sestap ka lihtne tähelepanek koos ettepanekuga: äkki üritame koos mõne asja ka otsast lõpuni valmis teha?

Võttes arvesse senist rikkalikku Baltimaade koostööpraktikat, tundub mulle, et miskit on väga valesti koostöös, mis pole vaatamata suurepärastele ideedele siiski loonud neid ühiseid hüvesid, mida on ikka ja jälle üritatud luua. Probleeme on ideede realiseerumisega, sest kuniks luik, haug ja vähk vaatavad asju igaüks oma mätta otsast ja seavad esikohale ego, nagu inimestel kombeks, paistame silma rohkem jutumeeste kui tegijatena.

Seepärast kummitavadki meie väikest regiooni Viktor Stepanovitš Tšernomõrdini kuldsed sõnad: "Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati." Sestap on vast põhjendatud küsimus: kas ka kiirraudteelt saame kümne aasta möödudes küsida: "Et tu, Rail Baltic?"