Hannes Nagel: hüvasti Petserimaa ja Narvatagune, hüvasti Eesti Wabariik!
Mida lähemale piirilepingu allkirjastamisele jõuame, seda rohkem kostub hääli, et Eesti peaks ikka Narva jõe tagused alad tagasi saama, aga miks unustame, et 70 aastat on jõetagused alad olnud tähtsusetu ääremaa, mis teeb oma viletsusega silmad ette ka meie kõige kehvematele omavalitsustele?
Oletame, et Eesti riik saabki need alad tagasi. Kas suudaksime motiveerida tavalisi eesti inimesi ja ettevõtjaid minema sinna elama ja kohalikku elu arendama? Toogem paralleel Saksamaalt. DDR elab, et kesta. Lammutatud müür kahe riigi vahel väljendub tänaseni nii sissetulekutes kui ka mentaliteedis.
Kas seal peituvad maavarad annavad ikka tulu, et jätkuks raha investeeringuteks? Kui jah, siis millist mõju avaldaks see loodusele, kui asume tempokalt maavarasid kaevandama? Kas leiame piisavalt kiiresti meile soodsate hindade ja tingimustega turud, kuhu kolmanda- või neljandajärgulisteks osutunud maavarasid eksportida?
Kui neid jätkubki, vajame vastust küsimusele, miks arendada vaid neid maid, kus rahvastik on pigem vanemapoolne ja umbkeelne? Peale pealinna ja Petserimaa on veel ülejäänud Eesti, kus samuti unistatakse ühel päeval Tallinna elust. Kui senise lõimumise tulem on Ida-Tallinn ja –Virumaa, saame üleöö juurde uued palad, kuigi alles lämbume eelmiste käes. Kas meil Eestis ei ole vaesust ja piisavalt probleeme, mida lahendada, enne uute otsa tormamist?
Kuidas hakkab kehtima ja toimima riik Petseris–Jaanilinnas, kus eestikeelsete uuselanike arv läheneb nullile ja silma paistab topeltkodakondsus? Mis lojaalsusest saame rääkida, kui ühel päeval on parem olla Venemaa ja teisel Eesti kodanik? Kas õhutame neid lahkuma, nagu toona erusõjaväelasi? Mis saab neist, kes seal täna elavad, juhul kui nad jäävad või lahkuvad? Kas uued riigivõimurid suudavad end kehtestada nii, et jätkame unitaarriigina, kui sealsed soovivad enamat? Viimast kardame kui tuld, ja põhjusega, sest 1993. aastal käis Virumaal ringi autonoomiatont.
Kas peaksime joonduma Lõuna-Korea järgi, kus on sarnaste probleemide ja küsimuste peale mõeldud ja loodud ka ühendamisministeerium, erinevalt Eesti valitsusest, Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja piirileppe vastastest? Vägisi tundub, et sellisel juhul oleksid nii piirileppe pooldajad kui vastased esmalt šokis, sest juhtuks võimatu ning seejärel tülis detailide pärast, mis tipneks venelaste tüdimuse ja otsuse tagasivõtmisega.
Tuletagem meelde piirilieppe preambulit. Jään alati toetama Tartu rahulepingu ja Eesti Vabadussõja tulemusel Venemaa poolt tunnustatud piiri, ent ma ei saa toetada riigi ja rahvuse pankrotti, mille toob kaasa läbimõtlematu ja vaid emotsioonidel põhinev välispoliitika.
On kahetsusväärne, et vastuoluline piirileping näib siiski olevat parim halvimatest variantidest, mille vahel on meil valida, sest eestipärane Narvatagune ja Petserimaa on meile kahjuks jäädavalt kadunud. Kui saamegi need alad kunagi kauges tulevikus tagasi, siis on nad sedavõrd moondunud, et tegemist on rohkem uudismaadega kui vana hea auväärse Eesti Vabariigiga.
Siiski on neist aladest vabatahtlikult ja plaanita loobumine väär, sest lootus sureb viimasena. Võtkem eeskuju Lõuna-Koreast ja Jaapanist, kes julgevad seista oma maa ja rahva väärikuse eest. Seniks aga hüvasti Petserimaa ja Narvatagune, hüvasti Eesti Wabariik!
