Hangu ja vikatipoliitika on praegu demokraatia ülim vorm

Viimasel ajal oleme tihti lugenud tippjuristide kirjutisi sellest, et riigi põhiseaduse osas ei ole kõik enam kõige paremas korras. Sellele on viidanud oma arvamusavaldustes nii endine Euroopa tippkohtunik ja riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, endine õiguskantsler Allar Jõks ja EL õiguse ekspert Carri Ginter ning TÜ rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.

Viimase uudise kohaselt on Rait Maruste lubanud, et „riigikogu takseerib uusi euroleppeid enne heakskiitmist põhjalikult.“

Halb on aga see, et siiani ei ole arvestatavat diskussiooni sellel teemal ühiskonnas tekkinud, kuigi tegemist on teemaga, mis sisuliselt paneb kahtluse alla kogu meie riikluse jätkusuutlikkuse. Alates EL referendumist ja selleaegsest põhiseaduse täiendamisest ei ole enam analüüsitud Euroopa Liidu seaduste ja Eesti Vabariigi põhiseaduse omavahelisi suhteid. Nagu sellest veel vähe oleks, on riigikogu uusi Euroopa Liidu aluslepinguid muutvaid seadusi vastu võtnud iseseisvalt, ilma riigikohtu analüüsita selles osas, mida säärane muutus meie põhiseaduse seisukohalt kaasa toob, rääkimata sellest, et selle kohta oleks küsitud rahva mandaati.

Kui rahvas 2003. aastal toetas ELiga liitumist, hääletades ka põhiseaduse täiendamise seaduse poolt, siis viimase algatajate nimel kinnitati riigikogus uute, edaspidiste, EL aluslepinguid puudutavate muudatuste kohta: „Selleks et täiendav leping kehtima saaks hakata, peab Eesti muutma täiendavalt põhiseadust ja saab seda teha üksnes rahvahääletusel“ ehk teisisõnu iga järgmine EL aluslepingute muutmine vajab uut rahva mandaati. Riigikogu poolt aastal 2006 Lissaboni lepingu ratifitseerimist võiks nende põhimõtete eiramise eest pidada koguni riigireetmiseks, kui ei oleks ühte „aga“. Keegi Eesti pädevatest institutsioonidest ei ole selle heakskiitmise tagajärgedele eelnevalt hinnangut andnud.

Riigi kõrgeim kohus on juba olemasolevate otsuste valguses end lausa distantseerunud Euroopa Liidu seaduste ja Eesti põhiseaduse vahelise suhte reguleerimisest, kuigi see on tema pädevus ja kohus. Sisuliselt saab väita, et riigikohus ei täida temale pandud ülesannet, kuna põhiseadusliku kohtu institutsiooni meil eraldi ei ole. Tagantjärgi, juba jõustunud rahvusvahelisele lepingule, hinnangut anda ei saa.

Samas ka riigikogu ei ole midagi ette võtnud selle olukorra lahendamiseks ega ole suunanud riigikohut oma tööülesannete  täitmisele. Mida selline olukord Eesti riigi jaoks võib tähendada teab ainult Jumal taevas. Võimalike tagajärgede suundumusest saame aimu Välispoliitika Instituudi analüütiku Ahto Lobjakase artiklist „Saksa muusika“: "Printsiip, mille järele siin lõhnab, on: kes maksab, tellib ka muusika. Raha trumpab demokraatia".

Praegu on Eestis arutluse all ESM-i leping, millega omakorda meie valitsus on valmis ära andma osa riigi suveräänsusest ilma rahva käest küsimata.

Rahval, kõrgema võimuna, puuduvad igasugused mehhanismid, et kaitsta end võimuesindajate kuritarvituste eest ning sundida riigikogu ja riigikohut täitma endale võetud või neile pandud kohustusi. Sisuliselt võib väita, et kui täna sõlmiks valitsus 1940. aastate stiilis omariiklust hävitava baasidelepingu, siis rahval ei oleks muud võimalust seda tegu hukka mõista kui mitte valida järgmisel korral neid inimesi riigikokku tagasi. Ja kõik! Sellega piirdub kogu riigikogu vastutus!

Alles hiljuti leidis Vallo Toomet EPL juhtkirjas „Umbkotistunud Eesti“, et „valitsus ei suuda enam anda inimestele usku tulevikku, perspektiivi ega lootust“ .Tegelikkuses on meie riigis kasvanud hüppeliselt vastutustundetus nende inimeste seas, kes on saanud ühte või teistpidi riigipiruka juurde (kas olles pikalt riigikogus/valitsuses või olles eluaegne riigikohtu liige) ning kes oma ignorantsusega ja otseste tööülesannete mittetäitmisega/ebamugavatest teemadest kõrvalehiilimisega on juba ise muutunud julgeolekuriskiks Eesti riigile.

Need inimesed peaksid olema meie ühiskonna väärikam osa, kuid enam nad ei täida seda rolli. Need inimesed ei ela eraldatuna Eesti ühiskonnast, vaid nad on inimesed meie kõrvalt: me tunneme ja teame neid. Nüüd, rahvas, on meie kord ja kohus küsida nendelt vastust. ACTA protestiga tulite kaasa, kuid ACTA iseenesest on nagu nohu võrreldes kopsupõletikuga, mis oleks vast võrdväärne kuvand meie põhiseadusega toimuvaga.

Ma väga loodan, et meie rahva poolt valitud ning põhiseadusega määratud riigi ja rahva esindajatel jätkub riigimehelikkust ning kainet mõistust hinnata olukorra tõsidust, selleks, et hakata lõpuks täitma endal lasuvaid kohustusi ilma vabandusi otsimata.

Olen enam kui kindel, et keegi ei taha seda, et lõpuks õigusmõistmine rohujuuretasandile laskuks, aga muud võimalust meile, rahvana, oma õiguste eest seismisel kahjuks jäänud ei ole.

Kas tõesti ainuke lahendus on „hangude ja vikatitega“ Toompeale minemine, et oma riigi põhiseadust kaitsta?!