Halb kogemus perearstiga uneprobleemi raviks: jooge meega teed!
Artiklit pani kirjutama see vahetu kontrast, mis mulle avanes perearsti ja spetsialisti diagnoosimise meetodite-tulemuste vahel. Ma ei pretendeeri selle kirjatükiga üldse mitte sellele, et vähendada kuidagi perearstide töö tähtsust või hoopiski kedagi solvata. Mõtlemapanev on lihtsalt see, kuidas õige diagnoosi määramine väga kiiresti terviseprobleemid kõrvaldas - seda kõike teadmiste valguses, et kui ma poleks omal initsiatiivil spetsialisti poole pöördudnud, siis pole välistatud, et vaevleksin edasi ka veel praegusel hetkel.
Mul olid pikemat aega mured magamisega. Magamamineku kellaajad olid väga ebaregulaarsed, sest kas und ei olnud või tuli ta just äärmiselt valel ajal - keskpäeval või pärastlõunal ehk just siis, kui on tarvis ärkvel olla, peaga mõelda ja tööülesandeid asjatada. Käisin perearsti juures korduvalt, iga kord sama murega - magada ei saa, olen pidevalt unine ning tahtmine millegagi tegeleda on nullilähedane. Parim vastus, mis ma sealt sain oli see, et jooge meega teed õhtuti, see pidavat aitama unel kergemini tulla. Rohtusid ei kirjutatud ja kuskile eriarsti juurde mind ei suunatud - suuresti loeti ilmnevad sümptomid lihtsalt liigse stressi poolt põhjustatuteks. Olgu nii, kuna ma ise arstindusest väga palju ei jaga, võtsin perearsti sõnu tõena ning järgisin tema korraldusi. Tulemused ja magamatus jäid samaks.
Otsustasin pöörduda oma uneprobleemidega psühhiaatri poole, teatud äraootava lootusega, et tema vähemasti saaks mulle välja kirjutada mõned tugevamad unerohud, mis magamatuse elimineeriksid - lähtudes arusaamisest, et magamine on väga tähtis ning igasugused pikaajalised ebaregulaarsused ja kõikumised mõjutavad äärmiselt oluliselt seda, mida ja palju inimene ärkveloleku tundide jooksul ära teha jõuab. Psühhiaater oli ühtlasi ka toitumisspetsialist.
Esimene visiit spetsialisti juurde ja mitte väga pika vestluse tulemusena, kus ma olin ette lugenud mind vaevavad sümptomid, tuli arst lagedale diagnoosiga - teil tuleb loobuda gluteeni (teraviljas leiduv valk, mida me peamiselt nisutoodetest saame) ja kaseiini (piimavalk, kui ma ei eksi?) sisaldavate toitude tarbimisest. See oli šokk - nii selles mõttes, et peaaegu kõik minu toidulaual just neid eelpool nimetatud valke sisaldaski. Aga parema põhjenduse või selgituse puudumisel võtsin nõuandeid kuulda ning jälgisin väga hoolikalt, et nn "keelatud aineid" ei tarbiks. Ja üllatus oli suur, kui kuskil kolme nädala pärast ennast kaalusin - olin alla võtnud 5 kilo, mu uni oli paranenud ja tunne üleüldiselt energilisem. Siinkohal märgin ära, et igaühel ei pruugi selline asi midagi mõjutada - lihtsalt minul oli gluteeni talumatus - sellest tulenevalt vähene energia, uneprobleemid.
Ja kuigi ma ei eelda, et perearst peaks teadma kõike ning ei loo enda jaoks Dr. House'i sarnaseid pettekujutelmi, siis ma sain pea et koheselt abi spetsialisti käest, kes viis sümptomid ja probleemide põhjused väga kiiresti kokku ning oskas abi anda. Seega - kui palju peaks üks perearst tegelikult teadma, et oma patsiente võimalikult hästi ravida? Või kas ongi nende ülesandeks vererõhu mõõtmine ja stiilis "jooge meega teed" soovitused, mis kalduvad pigem vanaema nõuannete kategooriasse kui sellise meditsiini juurde, mida ma polikliinikus-haiglas otsimas käin?
