Palavikus, tatistav ja pausideta köhiv inimene seisab vapralt kassas ning üritab hoida näol võltsi naeratust. Talvises Eestis on see totralt sage nähtus. Mis selleni viib? Eks ikka tõsiasi, et haiguslehele jäädes kaotab inimene oluliselt oma järgmise kuu töötasust. On ju kolm esimest päeva tasustamata - seega vahet ei ole, kas kopsupõletik või õrn külmetus - inimesed lükatakse kaubandustanki ja müük alaku. Enamik klientidest mitte ei võõrista batsillivabrikust müüjat, vaid tunneb siiralt kaasa, sest teab, et klienditeenindaja palk on madal ja haiguslehele minnes jääb tõenäoliselt elektriarve maksmata.

Absurd. Ainult meil siin.

Kolm päeva tasustamata "haiguspuhkust" on kõike muud kui loogiline. Ajal, mil inimene on kõige enam tervisest ära, sunnib majandus takka ja käsib tööl käia. Lapsed tahavad süüa ja maksud maksmist. Mõelda sellele, et ehk oleks õigem esimesest päevast peale haigele inimesele tasu maksta, näib seaduse korraldajatele liiga keeruline. Mida üritatakse sellise süsteemiga ära hoida, peale selle, et töölised võiksid rahul olla?

Loogika ütleb, et kui inimene esialgu kolm päeva raha ei saa ning hiljem makstakse, on põhjust haigust pikemaks venitada. Vähemasti võimalus selleks näeb välja parem kui situatsiooni puhul, mil haiguslehele jäämisest alates näiteks kümne päeva või kahe nädala jooksul töötasu arvestatakse, sealt edasi aga mitte.

Praeguse süsteemi tagajärg on venitamine. Teise variandi puhul saaks inimene ennast terveks ravida, muretsemata ülearu rahalise puudujäägi pärast ning normaalne tööinimene läheb tervenedes nii ehk naa esimesel võimalusel tööle tagasi.

Antud hetkel viibivad tõbised teenindajad poodides kassas, nakatades möödujaid ja kliente. Samuti (ja täiesti mõistetavalt) üritavad inimesed skeemitada, et kolm tasustamata päeva kuidagi vahele jätta - näiteks öeldakse, et haigus algas varem, juba vabal päeval. See on totter, aga see on tegelikkus ja see ei peaks arenenud demokraatlikus riigis sedaviisi olema, et reegleid järgides saad vastu pükse, aga skeemitades võid ära elada.