Georg Kirsberg: Eesti on endiselt punakultuuri küüsis
Teatavasti on arenenud maailmas poliitikute tähtsaim roll rahva kaasamine poliitilistesse protsessidesse. Eesti elus ei ole ma sellist nähtust veel täheldanud.
Ansipi käitumine, kus ta ACTA-vastaseid protestijaid ja konstruktiivsete küsimuste esitajaid seemnete söömise ja fooliumiga mõnitas, on ennekuulmatu. Ei tasu vist mainidagi, et igas arenenud demokraatias oleks selline koheselt tagandatud. Ansipil õnneks vedas rahvaga. Selline käitumine on pärand sovijeti ajast, millega ühiskonda murendati – rõõm näha, et meie peaminister 1991. aastal pooleli jäänud tööd truult jätkab.
Hiljutine vahejuhtum mereväe roiskunud siseelu avalikuks saamisel paljastas ka kindral Laaneotsa enda roiskunud siseelu. Ohvitseri punaarmeest välja võtta on lihtne, kuid punaarmeed ohvitserist enam kätte ei saa. Eriti veel, kui on tegemist nõrga inimesega. Milline moraalilage argpüks Laaneots on, kinnitab ka asjaolu, et ta isegi ei suvatsenud vastata minu päringule, et mille alusel ta mu vaimset tervist diagnoosib. Omanäoliseks on ta suutnud ka oma lähikondsed kujundada. Peastaabi pressiesindaja Peeter Tali väitis samuti meedias, et ma vaimselt haige olen.
Selle asemel, et Kaitseväes see probleem käsile võtta, jätkab Ansip hoopis samas stiilis. Nüüd, kus Laaneots ta enda nõunik on, saavad kaks tagurlikku kommunisti Tartu päevilt, kõrge positsiooni pealt oma rahvast mõnitada.
Küll aga suutis ka Eesti rahvas näidata, mida ta väärt on. Suurim rõõm praegusel hetkel kibestunud ja oma elu mitte omavale eestlasele on Galojani ebaõnn. Lausa kurb ja haletsusväärne on vaadata, kuidas frustreerunud isiksused Facebookis Galojani mõnitavad ning igausugeuseid pilte tema kohta sepitsevad. Peab igati paika ütlus, et väikesed inimesed räägivad teistest inimestest, suured inimesed aga suurtest ideedest. Keegi ei mäleta enam elamislubade müüki? Selle asemel, et koonduda ühtseks rusikaks ning tagasi kutsuda Vaher, Parts ja Kabrits (ja kindlasti veel paljud inimesed, kes sellega seotud on), kulutab muserdunud hing sotsiaalmeedia ruumi Galojani mõnitamisele.
Miks muutuvad inimesed selliseks? Vastuse leiame hulgalistest teatmeteostest, mis KGB tegevust lahkavad. Üks parimaid autoreid on sakslane Wolfgang Leonhard. Samuti ka YouTube'ist, kus on võimalik kuulata Külma Sõja ajal Ameerikasse pagenud KGB ohvitseri Yuri Bezmenov’it. 85% KGB energiast kulus rahvuse õõnestamisele, millega kaotada ideoloogia ning kokkukuuluvustunne ja õhutada viha üksteise vastu. Eestlastega see õnnestus. Nõrga rahvuse psüühika andis järele ning parandada seda pole ka 20 vabaduse aastat suutnud. Masendav on, et samad kommunistid ka vabas Eestis (alateadlikult?) oma missiooni jätkavad.
Inglismaal elav eestlanna tegi hiljuti teatavaks, et Eesti poliitikuid on (välis)meedias piinlik vaadata. Kahjuks avaneb Saksa mätta otsast sama pilt. Hiljuti rääkis üks ajakirjanik Berliini Eesti saatkonna diplomaadiga ja küsis tema käest elamislubade müügi kohta. Vastus oli robustne ning ebaviisakas, et see ei puutu teisse ja Saksamaa endine kaitseminister Gutenberg kirjutas oma doktoritöö osaliselt maha, mis pidavad sama ränk kuritegu olema. Otsene pärand punakultuurist: mitte tunnistada süüd ja rünnata vastu ükskõik mis argumendiga.
Saatuse iroonia tahtel pidin sama ajakirjanikuga hommikusöögi lauda jagama – küll mul oli piinlik. See polnud aga esimene kord, kui Saksamaal oma diplomaate häbenema pidin. 2007. aastal jäi Eesti saatkonna atašee Jaan Kapp Berliinis täis peaga autoroolis vahele. Eesti välisministeerium eitas rangelt kõike, diplomaatiline pass aitas neil loo kinni mätsida. Kahjuks olin tol ajal ohvitseri kadett Saksa sõjaväes – küll mul oli häbi, et minu kodumaad roolijoodikud esindavad. Riigikaitse juhtkond seda aga ei häbene, neile loeb ainult генеральная линия.
Siinkohal tuleb veel meenutada ka seni üsnagi mahavaikitud fakti, kui Ilves välismistrina andis intervjuud Wall Street Journal’ile, kus ütles: "Who the fuck are Balts to us". Arusaamatu kuidas selline ministrina jätkas ja veel presidendiks sai? Sellele lisaks on veel teada seik, kus rahvas nägi teda USA Lääneranniku Eesti päevadel nii joobnuna, et kaks meest pidid teda püsti hoidma.
Vaatamata asjaolule, et tegemist on väliseestlasega, ei paista see kuskilt välja, käitumismaneeride põhjal väidaks, et tegemist on 20-aastase staažiga kommunistiga. Aga eks see seletabki tema edu Eesti poliitikas, oskas saada kiiresti omaks poisiks (mille parim tõestus on see, et ta oma pressiesindajaks KGB nuhk Sildami võttis).
Tõsiselt muret tekitav on asjaolu, et Eesti rahva latt oma poliitikute suhtes nii madal on. Hiljuti astus (suuresti rahva survel) tagasi Saksamaa president Christian Wulff. Põhjuseks oli asjaolu, et tekkis korruptsiooni kahtlus. Koheselt korraldatud rahvaküsitluse põhjal soovis 60% sakslasi tema tagandamist. Nii ka läks, kuigi mitte ühtegi asitõendit korrputsiooni kohta pole veel leitud.
Miks Eesti rahvas enda väärituid riigiisasid tagasi ei kutsu? Seoses ACTA skandaaliga pidin korra ka positiivselt üllatuma. Mingi osa eestlasi ikka tõstis pead ja vaatas meie peaministrit kurja pilguga. Tahaks loota, et kuskil tuha all eestlaste söed veel hõõguvad.
