Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Geneetilised julgeolekuohud, millest ei räägita

 (33)
Geenivaramu
GeenivaramuFoto: Jassu Hertsmann

Kaasaegse kriisi peamiseks põhjuseks on see, et süsteem ei ole võimeline reageerima olukorrale ja olukordi lahendama. Kui aga vaadata meie võimulepürgijate valimisloosungeid, siis pole seda plaanis olnudki.

Üldiselt on probleem selles, et need, kellel on võimed ja tahe ühiskonna probleeme lahendada, ei saa seda teha, sest süsteemis puuduvad võimalused ja võimed muutuste realiseerimiseks. Puuduvad nii probleemide äratundjad, lahenduste pakkujad kui ka lahenduste rakendajad, rääkimata nende omavahelisest koostööst, mis on asendatud konkurentsiga.

Kui aga inimkond kui supersüsteem ei suuda olukorrale piisava kiirusega reageerida ja enda geneetilist potentsiaali rakendada, siis osa supersüsteemi ressursist jääb kasutuseta. Kui mingi osa supersüsteemist ei toimi või jääb kasutamata, siis populatsioon hukkub või suundub väljasuremise teele ning seda kinnitavad enamik meie sotsiaalstatistilisi näitajaid. Näiteks: kui supersüsteemina kujutada ette kella, mille sees olevad hammasrattad ei tööta, siis vaevalt te tahaksite elada sellise ajanäitaja järgi, mis näitaks teile õiget aega ainult kaks korda ööpäevas. Ühiskondlike protsessidega on paraku sama lugu.

Kui ühiskondlik sooritusvõime on ajanäitaja rikke tõttu seiskunud, siis asendatakse see võimalikult primitiivsete eesmärkidega, mille vajadus oleks võimalikult paljudele arusaadav ning nagu demokraatia reeglid seda nõuavad. Otsustustasand triivib sellisel juhul "meeldib / ei meeldi" tasandile ja hakkab pikemas perspektiivis teenindama vaid materiaalse rikastumise eesmärke. Praktikas tähendab see parasitaarse ühiskonnakorralduse levikut ja primitiivses ühiskonnas saab rikastuda vaid kellegi teise arvelt. Linnad rikastuvad maaregioonide ja vanemad sündimata jäänud laste arvelt.

Seotud lood:

See seab aja möödudes kahtluse alla inimkonna võime eksisteerida koostoimes biosfääriga. Looduslike protsesside eiramine sai alguse kristliku ühiskonnakultuuri levikuga, mida hiljem täiendati marksistliku industrialiseerimisega, mis kokkuvõttena seadis materiaalse tulu saamise esmatähtsaks. Sealt edasi levis see kaasaegsematesse vabaturumajanduse teooriatesse. Kõik see pani inimesed koonduma linnadesse, unustades, et paraku puuduvad inimkonnal võimed eksisteerida väljaspool biosfääri.

Urbaniseeruv turumajandusmootor sunnib meid maha jätma esiisade kodud ja kultuuri, et maksimeerida palgatöö ja maksustamisvõimalused, et võim saaks läbi selle ressursi ennast tavakodaniku peal maksimaalselt realiseerida. Nii saab edukalt asendada rahvavõimul baseeruva riigi rahavõimul baseeruva riigiga.

Rahvaarvu suurenemine on aga rahavõimu realiseerimisele selgelt segav faktor viie rikkama riigi hulka jõudmisel. Seda, mida saab jagada, peab hakkama jagama suurema arvu isendite vahel. Et seda korraldada, tuleb inimesed koondada võimalikult väiksele maa-alale, mille tulemusena saab maksimeerida suurettevõtete kasumeid, vähendada transpordikulusid, suurendada personali valikuvõimalusi, maksimeerida laenuorjust ja vähendada toote loomise ettevalmistuskulusid, võrreldes sellega, kui peaks tegema samu toiminguid hõreda asustustihendusega alal.

Rahva koondumine linnadesse toob aga endaga kaasa mittevajalike ja mitterakendatavate inimeste hulga kasvu ühiskonnas. Nad on kasutud kui tootjad ja kasutud kui tarbijad. Ajalooliselt on leidnud kinnitust, et see majanduslikult ebaotstarbekas kontingent on ühiskonna alati hävitatud, hoolimata humanismist, liberalismist või inimõiguste ideaalist. Kui enne on seda teinud sõjad, näljahädad ja revolutsioonid, siis nüüd täidab sama rolli alkoholism, läbi narkootiliste ainete läbiviidav genotsiid või uusküüditamise süsteemne organiseerimine ja legaliseerimine ning selle tarvis vastava seadusandluse loomine. Kõik see formeerib ka ühiskonna toimimiskultuuri.

Kui inimene näeb päevas liiga palju erinevaid seostamatuid nägusid, siis see tähendab inimesele geneetilist signaali, et ökoloogiline nišš on ülerahvastatud. Selle signaali tagajärjel blokeeritakse inimese populatsiooni tootlikkuse funktsioon ja aktiviseeritakse ressurssidele konkureerimise seisund. Konkureerimine blokeerib inimeste mõttevahetuse ja konkureerimisest tulenev eksistentsiarusaama primitiivsus ei võimalda tavakodanikul otsustada, milliseid tarbitavaid ressursse on üldse inimesel vaja ja milliseid mitte.

Loodusliku tasakaalu printsiibi tõttu on loogiline, et kui kuskil on ületarbimine, siis kuskil on alatarbimine. Tulemusena saame ühiskonna, kus need, kellel on võimalus tarbida, ei jaksa lihtsalt tarbida ja teistele kontingentidele on tooted lihtsalt raha puuduse tõttu kättesaamatud. Tulemus on see, et ühiskondlikult loodav toode jääb ühiskonna hüvanguks rakenduseta. Kui aga mingi supersüsteemi ressurss jääb supersüsteemi arengus kasutamata, on tulemuseks kriis.

Ressursside koondumine piiratud ühiskonnakihtide kätte käivitab ühiskonnas ressursside ümberjagamise protsessi. Ressursside ümberjaotamise tõttu tõuseb ühiskonna teadvustatud ja mitteteadvustatud kuritegevus kuni sõjalise konflikti ohuni välja. Konflikt annab ühiskonnale signaale, et paljunemine pole enam vajalik ega ka võimalik ning tuleb asuda kaitseseisundisse. Nii blokeerub ühiskonna arenguvõime.

Tulemusena laostub ühiskonna kultuuriline õiglustunne, mis jätab jälje ka inimese psüühikatüübile ja sandistab vaimsel tasandil inimest loomastunud psüühikatüübi suunas. See protsess toimub alateadlikul tasandil ja kinnistub kokkuvõttena geneetikas. Seega urbaniseerunud keskkond ei ole võimeline tagama füüsiliselt terve inimkonna levikut.

Seda kinnitavad ka meie sõjaväeteenistuse tervisliku seisundi andmed, kus 60% kontingendist on kaitseväekõlbmatud. Võib vaid oletada tagajärgi, kui need probleemid hakkavad kinnistuma geneetilisel tasandil, kuid nii kaugele meie võimutasand ei mõtle, sest tähtsam on olla võimul ja minna suure juhi ja õpetaja oreooliga ajalukku. See tekitab vaid küsimuse: kas meie võimutasand ongi võtnud võimu selleks, et enda rahva genotsiidi läbi viia? Püstitades sellele töövõidu kinnitamiseks võimalikult palju triumfikaari, mida hakatakse aja möödudes leinasammastega asendama?

Eelnevalt välja toodud geneetilisi riske täiendavad veel tehnogeensed tegurid, mis võivad mõjutada meie elukeskkonda ja muuta selle tulevasele põlvkonnale kasutuskõlbmatuks. Selle eredamateks näideteks on Fukushima ja Tšernobõl. Ilmselt lisanduvad teadlikkuse kasvades siia riskide hulka veel E-ained ja GMO kuni raadiolaineteni välja. Kuid selle jutu peale saadavad kohalikud "jumalad" meid seemneid sööma ja fooliummütse kandma.

Me oleme unustanud, et ühiskonna juhtimise kvaliteeti näitab see, et rahvaarv regioonide vahel ei pendeldaks. Selleks tuleb aga jõuda ühiskonna eksistentsi vormini, mis ei blokeeriks populatsiooni taastootlikkuse funktsiooni ja ei asendaks seda süsteemselt vastastikuse konkureeriva enesehävitamisega. Just enesehävitamine on meie konkurentsiühiskonna tegelik olemus. Selle küsimuse arutelu ei kuulu aga meie primitiivühiskonnas arutelu alla. Demokraatiale omaselt enamus sellega ju ei tegele ja võimule tähendab see signaali, et polegi vaja tegeleda.