Geiaktivist: kas eestlust säilitatakse tänu homofoobiale ja rassismile?
Samal ajal on minult kui geiaktivistilt ja inimõiguslaselt tellinud artikli mainekas, üle Prantsusmaa leviv ajakiri, kirjeldamaks erinevate vähemuste, kuid ennekõike seksuaalvähemuste olukorda Eestis.
Siit, nende kahe loo taustal, sündis minu mõtteavaldus, milles küsin: kaugel oled sina, Eesti, nendest arengutest, millest minu viidatav avaldus kirjutab?
Mitte enam väga eemal, sest analüüsides LGBT ja teisi inimõigustega seotud aruenadeid aastast-aastasse, siis sallimatus seksuaalvähemuste, teiste rahvuste ja rasside vastu on Eestis kiiresti süvenev. 2013. aasta 7. märtsil avaldatud Eesti Inimõiguste Keskuse esmakordses aruandes seksuaalvähemuste õiguslikust olukorrast Eestis nenditakse, et vaid 10 protsenti Eesti elanikest aktsepteerib täielikult erineva seksuaalse suunitlusega inimesi, kuigi varasemates küsitlustes oli see protsent märgatavalt suurem. Omalt poolt pean lisama kurvastava tõsiasja, et nende 10 protsendi hulka kuulub iseenesestõistetavalt ka LGBT-kogukond, mis vähendab solidaarsusprotsenti ühiskonnas oluliselt.
Organisatsioon Act Up-Paris on minu mainitud artikli pealkirjastanud sõnadega: "Putin, rassism ja homofoobia käivad käsikäes!"
Kuidas peaksin mina oma peagi ilmuva artikli Prantsusmaa ajakirjas sõnastama? Kas: "Eestlust säilitatakse tänu homofoobiale ja rassismile!" ?
Kuidas teile meeldiks, endised kaasmaalased? Kole, kuid tõene!
Kui Venemaa president on intervjuus lausunud, et "neid" inimesi võiks "lõigata", see tähendab tappa "ühes tualetis", siis meenutab see väga koolijuhi Märt Sultsi ning Riigikogu liikme Erki Noole väljaütlemisi. Tõsi, kumbki neist pole kutsunud inimesi füüsilisele vägivallale, sest hetkel on see veel seadusega karistatav. Kunagi oli ka Venemaal, kuid seadused on muudetavad.
Venemaa on eemaldanud linnaruumist kõik viited sellele, et selles riigis elavad teistest erinevad inimesed, kuni sinnamaani, et ümber on hakatud kirjutama homoseksuaalse helilooja Tšaikovski elulugu.
Kui terve maailm on boikoteerimas Sotšis toimuvaid olümpiamänge, siis Eesti plaksutab agaralt Putini propagandale, vaimsele ja füüsilisele terrorile kaasa. Kuidas saakski näiteks Prantsusmaa saata oma sportlasi "rahumängudele" riiki, kus 60 protsenti Aafrika päritolu õpilasi on Moskva tänavatel peksa saanud ning paljusid on tapetud? Kuidas saakski Prantsusmaa, riik, kus suuruselt teine religioon on islam, osaleda sellistel mängudel ning mitte hukka mõista Venemaa suhtumist vähemustesse, mitte kritiseerida Venemaa tegevust Gruusias, Armeenias ja mujal maailmas?
"Eestil pole sellega ju probleeme," ütleb eestimaalane. Tõsi, sest Eesti kaitseb ning säilitab Hitleri meetodeid kasutades ja Angela Merkeli jälgedes astudes "puhast rassi", kui lugeda arvamusliidrite, ajakirjanike ja poliitikute seisukohti rahvus- ja seksuaalvähemuste teemadel ning meenutada korduvaid vägivallaakte Tartus ja mujal Eestis, mis suunatud erinevat nahavärvi inimeste vastu. Rääkimata riigipoolsest julmast inimeste kohtlemisest ühe monumendi eemaldamisel, oma poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel.
Politsei ja õiguskaitseorganid aga ajavad taga perekond Sõnajalgasid, kes euroopaliku kultuuri kohaselt tarvitavad toidu kõrvale klaasikese veini, või pagendavad pagulusse "poliitvangiks" ebamugavaid poliitikuid nagu Anna-Maria Galojan ja Kristiina Ojuland, kultuuritegelastest ja vabadest mõtlejatest rääkimata.
Olen oma arvamusavalduses kasutanud võrdlevaid materjale Act Up-Parisi manifestist, mis lõpeb tõdemusega, et Euroopa peab, rohkem kui kunagi varem, astuma vastu natsionalismile, rassismile, ksenofoobiale ja homofoobiale Venemaal.
Kuidas peaksin mina lõpetama oma, ilmselt rahvusvahelist vastukaja tekitava artikli, hea sõber ja kaasteeline? Kas üleskutsega, et Euroopa ja maailm mõistaksid üheselt hukka Inimõiguste Konventsiooni, ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ja teiste inimõigusi käsitlevate kokkulepete räiged rikkumised Eesti riigi ja ühiskonna poolt? Kas tõdemusega, et Eesti piirid on avatud vaid valgetele, heteroseksuaalsetele ja kristlust järgivatele inimestele?
Millisena tegelikult tahaksid sina näha Eestit, hea sõber ja lugeja? Kas sellisena, kus ja mis ta on hetkel? Või soovid avada ühel hommikul akna, nähes, et oled osa arenenud ja vabameelsest maailmast, kus igaühel on võrdsed õigused ja vabadused ning hea ja turvaline elada, sõltumata sinust mööda jalutava isiku välistest erinevustest? Kas sa suudad seda aktsepteerida või muutud koos Eestiga Euroopa häbiplekiks?
