Tartu vangla on väike. Väljast massiivsesse kindlusesse rajatud ruumid ja käigud on kõik kitsad. Ehkki mina tundsin end kui allveelaevas (, kuigi pole kunagi üheski viibinud), siis 2002. aastast valvurimundrit kandnud Argo Lauk katsus vastupidist tõestada. Sirutas käsi koridoriseinade vahel ning naeris, et ruumi on küll. See mind ei veennud. Ikka oli kuidagi kitsas ja seda sõltumata Lauki lohutusest, et Viru vanglas on kitsam.

Samamoodi on vangla ooteruum väike ja kõike muud kui imposantne. Kahvatule trööstitusele selles puupinkidega betoonpunkris annavad pisutki värvi reklaamid sisekaitseakadeemiast ja kutsed tulla tööle vanglavalvuriks. Ja mõned ajakirjad. Eelmisest kümnendist pärit perioodika Mood, Anne ja Stiil, fitness-ajakiri Üks, Naine. Vastukaaluks arhiivile ka üks verivärske väljalase, selle aasta maikuu Яна.

Ängi lisas veel üks imetilluke lastelauake, millel lesis võimalikult minimalistlik ja napp mängumajake ning justkui laste nörritamiseks posu Playmobil ajakirju. Esmapilgul lootsin midagi Miki Hiire laadset kaante vahelt leida, aga tegelikult olid need kõik üksteisega identsed reklaamid Playmobile mänguasjadest. Ka külastajat valdas tunne, nagu tuleks karistust kandma.

Vanglast pole keegi põgenenud

Meie teejuht vanglasse oli Raini Jõks, Tartu vangla direktor. Välimuselt rohkem majandusministeeriumi ametnik kui vanglavalvur, seisis ta käed merkellikult sõrmepidi kolmnurgas ja palus päris kõike mitte kajastada. "Esiteks soovime kaitsta vangide õigust privaatsusele, aga teiseks ei taha ka kuidagi, et pärast artikkel kuidagi põgenemisplaanidele kaasa aitaks," põhjendas ta piiranguid.

Temaga oli kaasas peaspetsialist Argo Lauk. Huvitav fakt: valvur Lauk pole oma karjääri jooksul kordagi veel pidanud kinnipeetava peal teleskoopnuia kasutama. Vangid on ajapikku läinud taltsamaks. Asutuse distsipliin tagab, et kinnipeetul poleks võimalust sotsiaalses hierarhias esile tükkima hakata, võimu näidata.

"Natukene numbreid ka. Tartu vanglas on 937 vangi. 860 süüdimõistetut. 21 eluaegset. 423 ametikohta, neist 262 vormikandjat. Mõned põgenemiskatsed, aga mitte ühtegi põgenemist," külvas Jõks fakte. Põgenemisega peaks nii ka jääma, sest vanglaametnikud nuputavad pidevalt, kuidas iseennast üle mängida.

Saabusime läbi administratsioonihoone sisehoovi. Asfaltrajad, mida ääritsevad kolmemeetrised tarad, lõiketraadiga kübarad peas. Tarade taga murulapikesed ja avar vaba ala, kuhu vange jalutama lastakse. Üks tund päevas. Ja täielik vaikus. Päike lõõskas, aga vangla sisehoovis polnud hingelistki.

Need kadunud hinged hakkasid prõmmima akendele ja hõiskama nende vahelt, kui lähenesime ekskursioonigrupiga ühele vanglahoonetest. Õues oli ruumi küllaga, aga vanglamajja sisenedes meenutas end jälle allveelaev. Esimesesena jõudsime vabaajaruumi, kus kinnipeetavad käivad pesemas, kus neil on kööginurk ja televiisor. Samuti ka võimalus suhelda hoone tiiva kõikide teiste kinnipeetavatega, nii 30 inimesega, ja välismaailmaga. Keset saali seisab plastik-kapis ammu unustatud nähtus - taksofon. Kõnekaart sisse ja maailm ongi avatud.

Kong kui ühikatuba

Kinnipeetava kong näeb välja nagu täiesti tavaline tuba ühiselamus. Kaks inimest ruumi kohta, kümme ruutmeetrit, narivoodid. Äsja oli poepäev, mida vangidele kaks korda kuus lubatakse, ja aknalaual olid jahedamasse pandud ploomtomatite karp, laual kotletikarpidega laotud torn. Isegi televiisor oli toas (kes käitub hästi, võibki endale paremat lubada).

Kongina kangastus tuba alles siis, kui olime ekskursiooni kellegi kodus lõpetanud. Kinnipeetavad, kelle kong see oli, naasesid viisakalt oma tuppa. Tänasime neid ja uks klõpsatas nende selja taga kinni. Saigi ühikatoast vangla.

Pidevalt üksteisega ninapidi koos elades on mõnikord ka kiskumist. "Eks ikka lähevad tülli, pinna või asjade pärast, aga tülid lahutatakse ära. Otseseid rünnakuid on aastas võib-olla üks," selgitas Jõks.

Samas, võib ju ka vastupidi minna ja seeasemel, et üksteisega kakelda, armuvad vangid teineteise. Seda püüab vangla igal juhul vältida. "Armusuhteid kontrollitakse. Neid me ei soodusta. Kunagi ei tea, kas see on kahepoolne. Kes domineerib ja kas vabast tahtest," üritas Jõks seda vestlust pigem piinlikkust tundes kõrvale jätta.

Tublid vangid kasvavad töö ja kirikuga

Üle hoovi asub hobidemaja, kus on suur spordisaal, muusikatuba, kunstituba. Viimases jootis üht kaunist klaasist lillekest kokku aastate eest ühiskonda vapustanud antikangelane. Paistis teine täitsa rahulik, nokitses vaikselt omaette ja muheles meie grupi vestlusele kaasa.

Need olid tublid kinnipeetavad: tinistasid tasapisi kitarri või nokitsesid kunstitöö kallal, ega lasknud end meiesugustest turistidest häirida. Kuigi, üht vangi vist sai küll ehmatatud. Jälgisime läbi valvurikabiini klaasi spordisaalis toimunud korvpallimängu ning kui kinnipeetu meid märkas, siis oma kohale ta ka tardus.

Üks olulisemaid hooneid vanglas on pühamu. "Kabel on ainuke maja, millel pole trelle," tutvustas avarat ja valget hoonet peaspetsialist Argo Lauk. Esialgu poolnaljaga, aga siis ka tõsisemalt, põhjendades kabelit kui sümbolit vabadusele.

Viimaks on kõige tublimatele ja oskajamatele võimalus vanglas teha päriselt tööd. Läbi hoonerägastiku asub metallitöökoda, kus Jõks andis hinnangu toodangule: "Eesti kõige kvaliteetsemad grillahjud!" Kui ka oskustest puudu jääb, siis pole hullu, kuna vangla pakub võimalust haridusele kõigile, kes aga tahavad.

Kurjategijate õpikoda

25% vabastatud kinnipeetudest sooritavad esimese kahe aasta jooksul pärast vabanemist uue kuriteo. 60% vabastatutest teevad uue teo ülejäänud elu jooksul. "Oleme Euroopaga umbes samal tasemel, ehkki meil tuleb rohkem vaeva näha. Meil on 100 tuhande elaniku kohta 200 vangi, Islandil näiteks 50," lausus Jõks vangla tõhususe kohta.

"Üritatakse igatipidi rehabiliteerida ja õpetada, kuidas ühiskonnas uuesti hakkama saada. Haridust saab, kohapeal tehakse vajalikud ettevalmistused, dokumendid ja muu. Samas tuleb vaadata, et lausa abitust neile ei õpetaks."

Jõks märkis, et suur probleem on vabanenud kinnipeetule tugivõrgustiku puudumine väljaspool vanglat. "Halvemal juhul antakse neile kodutute varjupaiga aadress ning ring hakkab otsast peale," ütles ta murelikul toonil. Samas tõi ta välja arenguid ka teises suunas: "Avavangla aitab kindlasti. Tihti jäävad vangid sealse tööandja juurde tööle ka pärast vabanemist."

Lisaks raskustele rehabiliteerumisele on probleemiks kriminaalsete oskuste edasiandmine vanglaseinte vahel. "Mingil määral vastab tõele, et õpitakse kriminaalseid oskusi, saadakse tutvusi. Nad saaks ka eraldada, üksikkongi panna, aga see ajaks inimese hulluks," rääkis Argo Lauk ning lisas mõtlikult: "Lõpuks on inimese vaba valik, mida ta väljas tegema hakkab."