FOTOD: Saabumine Indiasse - kohtumine teise maailmaga
Mumbaisse jõuame hommikul pool viis kohaliku aja järgi ehk siis meie aja järgi kell üks öösel. magada lennukis suurt ei õnnestunud, nii et pisut uimased on need esimesed minutid Indias. Saame vaevalt lennujaama hoonest välja, kui meid tervitatakse rõõmuhõisetega, nagu oleksime ammused sõbrad. Viibatakse kätega ja kutsutakse enda juurde. Aga me ei tunne ju neid? Või on midagi valesti, unustasime miskit maha? Ei, kõik on korras, tegemist on lihtsalt valuutavahetajatega...Kohe hakatakse küsima, millist valuutat müüa soovime, kas eurot või dollarit? Aga esimese ropsuga ei hakka raha veel vahetama, näen India raha alles esimest korda. Ja tarvis ka ikka ringi vaadata, äkki müüb kõrvalmüüja hoopis soodsama kursiga. Lõpuks saab maha müüdud 200 USA dollarit 9600 ruupia eest.
Järgmisena tuleb hakata taksot otsima. Lennujaama juures on taksodel kindlad tariifid. Meie hotell jääb Chhatrapati Shivaji raudteejaama piirkonda; kuigi asub sellest lähemal, tuleb maksta 400 ruupiat ehk umbes kuus eurot. Nelja peale ära jagades pole seda siiski palju. Takso on musta värvi nagu kõik Mumbai taksod. Indiale iseloomulikke rikšasid kohtab teel harva, need liiguvad lühematel vahemaadel. Jõuamegi suuremate vahejuhtumiteta hotelli. Ette makstud on kaks tuba, ühes on ette nähtud ka lisavoodi. Viimane tassitaksegi kohale, kuid see ei mahu tuppa ära. Ent spetsialistid toovad kohe uue ja pisut väiksema ning kui ühtepidi ei lähe, paigutatakse voodeid pisut ümber. Lõpuks surutaksegi kolm voodit kõrvuti ühte pisikesse kambrikesse ära.
Hinnad on Mumbai hotellides kallid ja kui just suuri summasid maksta ei soovi, tuleb hotell varakult ära broneerida. Üks mu tuttav, kes polnud hotelli Mumbais broneerinud, magas eelmisel reisil lennujaama põrandal, kuna 65 eurot öö eest polnud ta nõus maksma. Meie maksame oma pisikese uberiku eest keskmiselt kolmteist eurot näo peale.
Lõpuks siis end sisse seadnud, võivad kaks väsinumat silma looja lasta. Erksamad aga lähevad linna uudistama.
Hommikune tutvus Mumbaiga on seda eksootilisem ja jahmatavam, et viibin esimest korda arengumaal. Liigume turistidele mõeldud piirkonnast eemal ehk siis Chattrapati Shivaji raudteejaamast põhja pool. Tänavad on rämpsu täis, lehmade ja kitsede kõrval leidub kõikjal ka nende poolt toodetavat sõnnikut. Mõni mees lükkab käsitsi käru peal niisugust heinakoormat, mida Eestis ikka enamjaolt suure traktoriga veetakse. Tänava ääres kössitavad pisikesed uste ja akendeta hurtsikud, samas on uste ja akendeta suuri maju, mis koosnevad justkui rohkem rõdudest kui korteritest. Ja need rõdu moodi akendeta korterid on täis kuivavat pesu ning ühe väikese toa suurusel rõdul elab tavaliselt terve suur pere ehk umbes kümme inimest. Ent inimesed on rõõmsad ja õnnelikud, kui neil vaid leiba jätkub, sest neil on ju kodu.
Vaeseimad elavad hoopiski tänavatel ja magavad õhukese teki peal. Mõni neist, kellest möödume, on nii räpane ja liikumatu, et ei saa arugi, kas tegemist on elava või surnuga. Aga mis siin imestada: vesi on Indias luksus, enamikes majapidamistes pole WC-dki, duširuumidest rääkimata. Niisiis on ametlikult 22 miljoni elanikuga linna (tegelik rahvaarv on ilmselt palju suurem) peamiseks pesemisvõimaluseks Araabia meri, mille vesi aga siinsetes randades järjest suureneva inimmassi, prahi ja pesemise tõttu meie arusaamade järgi vette minekuks kõlbmatu. Paljud inimesed pesevad end aga tänaval täiesti alasti, häbenemata seejuures möödujaid.
Järgnevalt leiavad mu ümber aset muudki toimingud, mida mu silmad varem tänaval näinud ei ole. Pestakse nii autosid, hambaid kui iseennast, lõigatakse juukseid, aetakse habet, remonditakse autosid ja pakutakse kõiksugu teenuseid. Loomulike vajaduste rahuldamiseks on meestel siiski viisakas minna seina äärde ja keerata möödujatele selg, seinaks sobivad ka muuseumi või ülemkohtuhoone müürid.
Kingad saavad kõntsa sees käimisest peagi mustaks ning juba ongi kohal kingapuhastaja, jälitades mind pikka aega ja üritades visalt kümne ruupia eest mu kingi korrastada.
Aga üldiselt on inimesed heatahtlikud ja neid ei häiri ka see, kui neist pilti teen. Paljud tulevad rõõmuga pildi peale, et näha pärast iseennast fotoaparaadi monitorilt. Eriti suurt nalja teeb see lastele, kuid ka näiteks kaks parajasti autohooldusega tegelevat taksojuhti seavad end pilditegemise ajaks korda ning teevad tähtsa näo pähe.
Mootori jõul töötavaid liiklusvahendeid kaunistavad ka suunatuled, ehkki need on tõepoolest ainult ilu pärast. Küll aga tunnevad kõik siinsed juhid suurepäraselt helisignaali nuppu, kuna sellega antakse märku kõikidest plaanitavatest manöövritest. Helisignaalist saavadki lehmad, sead, kitsed ja ka kõik teised liiklejad, sealhulgas inimesed palju paremini aru kui suunatuledest. Kui mitu korda ja kui pikalt ühe või teise manöövri puhul signaali anda tuleb, jääb mulle kui alles võhikule selgusetuks. Aga eks tuleb tegutseda targemate inimeste jälgedes ning nii liigumegi kohalike naiste jälgedes autode, rikšade, jalgrataste, lehmade jt. liiklejate vahelt läbi. Korraks tuleb küll käsi panna auto kapotile, ent jõuame siiski turvaliselt teisele poole tänavat. Eesõigus on liikluses loomulikult lehmadel, pühade loomade äraajamine oleks täiesti lubamatu.
Huvitav on jälgida, kuidas inimesed oma kompse ja kõike muud tarvilikku kaasas kannavad. Kui meil kasutatakse asjade tassimiseks ikka enamjaolt käsi, siis siin on kombeks kanda koormaid pea peal. Imelik küll, kuidas need korvid ja muud anumad nii hästi pea peal püsivad? Muidugi on tegemist vilunud tehnikaga, aga kuidagi liiga vabalt tuleb see neil välja ja vahel paistab ka mõni korvike kahtlaselt viltu vajuma. Sättides end korve kandvate naiste järele, jõuangi saladuse jälile. Nimelt on pea peale kinnitatud lohukujuline pesa, mille sees korv paremini paigal püsib. Suurema kalde puhul tuleb vahel ka ühe käega korvikest toetada, kuid enamjaolt on käed siiski vabad.
Õhtupoole võtame ette ringkäigu Mumbai kesklinna ja turismipiirkonda, tutvumaks linna teise palgega, mis erineb hommikusest 180 kraadi võrra, kuna tänavad on puhtad ja isegi liikluses tunduvad siin kehtivat euroopalikud reeglid, vasakpoolse liikluse ja arhitektuuri poolest meenutab see kõige enam Londonit. Teele jäävad UNESCO maailmapärandisse kuuluv Chattrapati Shivaji raudteejaam (euroopapäraselt Victoria Terminius), Rajabai kellatorn, ülikoolihoone ja postimaja. Mumbai koloniaalarhitektuuri peetakse India parimaks. Tihtipeale on hooned ehitatud küll inglastest arhitektide poolt kavandatud koloniaalstiilis, ent kohalikud meistrid lisasid siia ka indiapäraseid kaunistusi. Ilmekaks näiteks on Mumbai sümbol India värav Araabia mere ääres, mille tornid on ehitatud kohalikus hudžarati stiilis. India värava kõrval asub aga kuulus Taj Mahali hotell, kus 2008.a. novembris toimusid hirmsad terrorirünnakud.
