Rappa on huvitav minna igal aastaajal ja iga ilmaga, sest raba on alati pisut erinevat nägu. Sügisel on mõnus vaadelda tuhandete ämblikuvõrkude sillerdamist päikeses ja nuusutada mahedat kanarbikulõhna, mis on raba enda alla matnud. Näidata lastele pokusid ja erakordset putuktoidulist huulheina ning hüpata sõpradega laukasse.

Mõlemas mainitud rabas on laugaste ääres ujuma minemiseks laudtee laiem osa, kust saab vette sulpsata ja pärast suplust vähese vaevaga välja ronida. Ujumine on omaette elamus, sest laukavesi on hirmuäratavalt tume ning ujudes on isegi käsi vaevu näha.

Vanasti oli raba aukartustäratav, kardeti udu ja eksimist, mistõttu on ka ütlus "läks omadega rappa" negatiivse alatooniga ja käib just ebaõnnestumiste kohta. Nüüd võib selle väljendi tähendus muutuda, sest kuigi raba on ikka aukartustäratav, ei pea tänu tähistatud radadele ja laudteedele enam eksimist kartma. Kui keegi ütleb, et too läks omadega rappa, siis on minu esimene mõte hoopis: tahaks ka.

Aga mingem. Rabasid on Eestis palju ja neid saab nautima minna isegi õhtul pärast tööpäeva, kodus söömise asemel hiljem raba külje all grillida ja kasvõi ööseks jääda, et hommikul koos päikesega tõusta ja udusse mattunud rabas jalutada. Tänu riigimetsa majandamise keskusele on ju paljude rabade ääres ka lõkkeplatsid ja mõne ääres varjualused, kuhu on mõnus magamiskotiga magama pugeda. Nii et lapsed või kallis inimene kaasa ja rappa saabuvat sügist tervitama!

Minnes pea meeles looduses liikumise põhitõdesid:
http://loodusegakoos.ee/kuidas-looduses-kaituda