Kõigil meil on omad hobid ja lemmikud. Kes kogub marke, münte või vanu postkaarte, kellel on kodus akvaariumikalad, papagoi, pisinäriline või eksootiline roomaja, kellel koer, kass või mõlemad. Kellele on koer või kass sõbraks ja seltsiliseks, kellele abiline, kellele äriprojekt. Eramute piirkonnas täidab koer ka valvuri ja peremehe vara kaitsja rolli.

Kui perre sünnib laps, peetakse enesestmõistetavaks, et koos sellega tekib kohustus last hoida, kaitsta, õpetada ning hoolitseda tema eest kuni ta on küps iseseisvalt ellu astuma.

Võttes pere uueks liikmeks koerakutsika või kassipoja ei mõtle inimesed sageli, et koos sellega võtavad nad endale pikkadeks aastateks kohustuse hoolitseda nende eest, erinevalt lapsest, kuni tema elu lõpuni.

Põhjuseid, miks hüljatakse oma hoolealune on mitmeid. Koer, kes kutsikana oli imearmas pisikene karvakera, on kasvanud suuremaks kui vasikas ning ta ei mahu lihtsalt enam majja ära ja mis peale hakata, kui keegi teda endale ei taha?

Või koer, kelle karjaloomast esivanemate instinktid, vaatamata kauaaegsele kooselule inimesega, ei ole veel päriselt kustunud. Ta peab inimesi oma karjaks ja püüab selle karja hierarhias saavutada võimalikult kõrgemat positsiooni. Siit siis, et koer on tõrges ning sõnakuulmatu ja kooseksisteerimine sellise elukaga on võimatu.

Või koer, kes kasvanud kutsikast peale koos lastega, olnud neile mängukaaslaseks ja seltsiliseks on jäänud vanaks ning suureks kasvanud lapsed ei vaja teda enam. Või koeratüdruk, kes peale omapead ringikolamist, hakkab ilmutama märke, et tal on peatselt pisiperet oodata. Ega siis muud kui koer autosse ja sõit läheb kusagile linna äärde või teise rajoon, kuhu ta siis maha jäetakse.

Sellist olukorda saab vältida, kui koera soetades tead, millised on tema vanemad, kui kutsikast peale tegeled temaga, kui vaevud käima temaga koolis, kui välistad võimaluse, et ta omapead kolama pääseks. Ja kui ta on jäänud vanaks ja väetiks, viid ta loomaarsti juurde, kus tema maine teekond valutult lõpetatakse.

Kassidega on lugu veidi keerulisem. Peale omapead kõndivate kodukasside ning kodust äraeksinu või välja visatute on veel niinimetatud linnakassi populatsioon, kes suudab piisava toidu ja elementaarse varjupaiga olemasolul iseseisvalt elada ka talvetingimustes ja kontrollimatult paljuneda. Nende populatsioon püsib enam-vähem stabiilsena ainult seetõttu, et kõik järglased ei jää elama ning osa neist hukkub erinevatel põhjustel. Kahjuks on inimesi, kes aitavad kaasa selle populatsiooni  püsimisele ning kodutute kiisude arvukuse suurendamisele, ehitades neile varjeid ja pannes sinna regulaarselt toitu.

Varem või hiljem satuvad omapead kõndivad koerad ja kassid kodutute loomade hoiupaika. Kui mikrokiibi või mõne muu infokandja vahendusel on võimalik omanikku tuvastada, siis äraeksinud loom jõuab tagasi koju. Kui aga omanikku ei ole võimalik tuvastada, siis peale 14 päeva hoiupaigas hoidmist otsitakse talle uus omanik või hukatakse.

Fotodel on Tallinna Saksa Gümnaasiumi 5b klassi õpilased koos klassijuhataja ja vanematega Tallinna Loomade Hoiupaigas kiisudele pai tegemas ja koeri jalutamas.