FOTOD ja VIDEO New Yorgist: kõrvaltrepikoja katus lendas eestlasele peaaegu aknast sisse!
Asi muutus tõsisemaks, kui pühapäeval teatati, et sama päeva õhtust peatatakse kogu metroo- ja bussiliiklus. See tähendab New Yorgi puhul, et linn jääb lihtsalt seisma, sest siin liigub transport muidu ööpäevaringselt.
Mõtlesin ka siis poodi minna, et midagi endale järgmiseks päevaks varuda. See, mis meie kodukoha poodides toimus, oli lihtsalt kirjeldamatu. Mul oli tõesti tunne, et olen mingi katastroofifilmi stseenis, sest rahvas lihtsalt hullus. Poed olid praktiliselt tühjaks ostetud, kaasa võeti absoluutselt kõike alates tomatitest lõpetades nõudepesuvahenditega. Mitte, et ma ei pooldaks toidu varumist paariks päevaks, aga kärudeviisi toidu koju viimine on ilmselge ületarbimine.
Sandy
Ja siis ta hakkas lähenema. Mina elan Brooklynis Williamsburgi linnajaos ja meie maja on vana õmblusvabrik ja ümbruskonna kõrgeim ehitis. Ehk tuul tõusis siin kuuendal korrusel päris jõudsalt juba pühapäeva õhtust alates. Mulle tundus, et esmaspäeva päeval valitses terves linnas selline ootusärevus, meedia pasundas Sandy suunast, kõik sõbrad helistasid üksteisele, et küsida, kas kõik on valmistunud ja keegi ei julenud toast välja minna. Meie aknast on näha üks East Riveri jõe kanal ja pärastlõunast hakkas see juba vaikselt tõusma. Mina mingit ohtu ikkagi ei tundnud, ainuke mure oli pigem, et katus pealt ära ei lendaks. Meie kodus on suured kahemeetrised aknad ja mida tugevam tuul tõusis, seda enam hakkasid aknad värisema.
Aknast vaatasime Manhattanit ja mingil hetkel oli näha, kuidas pool linna on lihtsalt pime. Uudistest saime teada, et osades kohtades lülitati elekter välja, aga tegelikult toimus ka plahvatus Con Edi hoones. Me jälgisime põhimõtteliselt reaalajas, mis kus ja kuidas toimus, sest inimesed postitasid Twitterisse, Instagrami ja Facebooki live uudiseid ja ausalt öeldes see muutis seda meie katusepaanika perspektiivi ikkagi väga oluliselt. Teisest aknast jälgisime, kuidas meie kõrvalmajas olev bensiinijaam vaikselt, aga kindlalt üle ujutati. Kanal ajas nii üle, et kõrvaltänav oli muutunud vooluga jõeks. Tahtsin seda oma silmaga näha ja üllataval kombel ei olnud õue minnes üldse nii hirmus ilm. Maapinnal oli tegemist tavalise tuulise ilmaga ja isegi vihma ei sadanud nii palju. Jõgi aga suurenes ja suurenes..
Mingil hetkel muutis tuul suunda ja hakkas minu toa akende peale suruma. Vana maja, kõik on ligadi-logadi ja mingil hetkel tuli üks aken oma raami küljest ära. Meie kisasime muidugi (elu ikka veel nagu filmis!) ja jooksime seda tagasi suruma. Hiljem said kõik aknad talade ja teibiga kindlustatud ja edasi istusime nagu kanad õrrel ja ootasime tormi lõppu.
Kella 23ks oli tuul juba kindlasti poole võrra raugenud ja läinud ta oligi. Aga see oli lihtsalt see otsene Sandy kogemus, kogu jama tegelikult alles algas..
Pärast Sandyt
See, et tormihullus esmaspäeva õhtul juba läbi sai, ei tähendanud, et kõik läbi on. Paljud pildid ja videod, mis internetilehed ummistasid, olid ikkagi pehmelt öeldes hirmsad. Inimesed kaotasid oma lähedased, oma kodud, oma ettevõtted.
Täna on neljapäev ja kogu Manhattan 34. tänavast allapoole on ikka veel pime. Elektrit lubatakse tagasi alles reedeks või laupäevaks, paljudel juhtudel alles nädala pärast. Täna hommikust hakkas alles metroo väga katkendlikult sõitma, kuid jällegi, pool Manhattanit on ilma metroota, samuti Williamsburg ja Brooklyni lõunaosa. Bussid hakkasid küll eilsest sõitma, kuid nende peale on järjekordades sajad ja mõnel pool isegi tuhanded inimesed. Minul tööd ei ole, sest meie kontor asub 33. tänaval, kus samuti pole elektrit. Samas ma tean, et kui oleks, siis jõuaksin kindlasti kiiremini jala, kui bussi oodates. Olen seda teed kõndinud ja kõigest 8,5 km ja 1,5 tundi. Minu sõbranna läks eile tööle näiteks 2,5 tundi ja tagasi sai 3 tunniga. Mu sõbrad on juba päevi elektri ja veeta, nii et käivad jõudumööda meie ja teiste juures pesemas ja süüa tegemas.
Üks asi on liikuda Manhattanil päeval, kui õues on valge. See aga ei tähenda üldse midagi lihtsalt, sest selleks, et Manhattanile üldse jõuda, tuleb läbida üks suur kadalipp. Otseloomulikult saab sinna üle silla, mis ei ole üldse nii väga pikk maa, see võtab umbes 30 minutit normaalselt jalutades. Autoga minnes kontrollib sillale sõitu aga politsei ja reegliks on see, et autos (ka taksos) peab olema vähemalt kolm inimest, muidu sillale ei saa. Ehk siis inimesed kes sõidavad üksi või kaksi, peavad endale kaassõitjad kuidagi leidma. Sellega ei ole muidugi probleeme, sest inimesi on sildade ääres kümneid.
Manhattan New Yorgis, linnas, mis kunagi ei maga, oli tõeliselt võõrastav. Kõik tänavad on tühjad, kõik poed söögikohad ja muud putkad on kinni. Jah, see kõlab nagu Lõuna-Euroopa tavaliselt pühapäeviti, aga kuna ma olen näinud, kuidas siin tavaliselt elu käib, siis see tänane oli kuidagi väga ehmatav. Downotownis ei toimu lihtsalt mitte midagi. Tavaliselt inimestest tulvil Broadway ja Fifth Avenue, mis on muidu inimestest tulvil, on suvalised inimtühjad tänavad, mitte midagi ei toimud, kõik on inimtühi. Mõnes kohas on suured veoautod-generaatorid, mis pakuvad inimestele võimalust tasuta oma telefone laadida. Samas äri keeb putkadel, kes kõiksugust nänni ja sööki tänaval müüvad. Ma ei ole kunagi näinu kedagi nendest “kaasaskantavatest” söögiputkadest süüa ostmas ja täna olid tänavail nende juures pikad järjekorrad. Ainuke lahtiolev suurem toidupood oli Wholefoods, mille kassapidajalt ma kohe uurisin, kuidas ja miks. Öeldi, et nad avasid kell üks päeval ja generaatoritel jätkub võimsust kuni kella kaheksani õhtul. Edasi keegi ei tea, mis saab, sest võetakse tund korraga.
Märkimata ei saa jätta ka sireene, mis pidevalt igalpool huilgavad, olgu tegu siis päästeteenistuse või politseiga. Just see sireenide pidev lärm hirmutabki mind kõige enam, sest paneb mõtlema, et mis jälle kusagil juhtus.
Minu sõber elab Greenwich Village’is, kus samuti juba mitmendat päeva elektrit pole. Kohtusin temaga kogemata tänaval (sest Manhattanil pole ka mobiilisidet otseloomulikult) ja ta rääkis mulle oma seiklustest kodutänaval. Kellelgi pole välismaailmaga ühtegi sidet, sest elektrit ju pole ja mobiiltelefonid on juba ammu tühjad. Mu sõber läks oma autosse raadiost uudiseid kuulama ja äkitselt märkas, et tema ümber on kogunenud mitu inimest, kes ka uudistest huvitusid. Ta ütles, et tunne oli nagu kümneid aastaid tagasi, kui raadio oli ainuke informatsioonikanal.. ja on siiani, nagu näha.
Selleks, et Manhattanilt kuskile mujale saada, tuleb kas kõndida jala, oodata bussi, mida kunagi ei tule või mis on täis ja ei peatu, või võtta takso. Mina kõndisin Brooklynisse jala, kuid kohtasin ühte preilit, kes just taksost välja hüppas, sest paariminutise taksosõidu eest tahtis taksojuht nõuda 25 dollarit. See on sõit, mis tavaliselt maksaks umbes viis korda vähem. Minu korterikaaslastelt küsis taksojuht Brooklynisse sõidu eest 300 dollarit. Ma ei taha isegi öelda, kuhu nad ta selle peale saatsid. Otseloomulikult on praegune aeg taksojuhtidele hea äri, kuid seal peitub ka üks teine tahk. Bensiini ei ole. Bensiini ei ole peaaegu mitte kusagil, nii paljud tanklad on suletud. Miks? Sest paljud tanklad on üleujutuse pärast rikutud, aga probleem on ka bensiinitankerites, mis orkaani tagajärjel ei saa enam randuda, sest kütuse väljapumpamisseadmed on rikutud. Ehk siis väga selline nulliring on hetkel ja väga paljud inimesed maksavadki liikumise nimel hingehinda.
Teine asi on nüüd aga minna Manhattanile öösel. Elektrit ju ei ole, mis tähendab, et ei ole ka valgusfoore. Mitte midagi ei ole pärast seda, kui pimedus igal õhtul saabub. Tänavatel toimub täielik liiklusanarhia, igaüks teeb, mida tahab. Kui päevasel ajal aitavad liiklust korraldada liikluspolitseinikud, siis öösel ei ole neid piisavalt. Mis tähendab aga seda, et iga paari sekundi tagant võib sulle ette keerata teine auto, rattur, või ette joosta jalakäija. Inimesed kõnnivad tänaval taskulampe välgutades või oma telefonidega valgust näidates ja püüavad selles kaoses kuidagi oma teed leida.
Ma ei taha isegi mõelda, mis elu elavad inimesed, kes Jerseys näiteks praegu isegi oma majast välja ei saa, sest nad saaksid veest kohe elektrilöögi. Ma ei taha mõelda, kuidas paljud inimesed oma kodu kuidagi nö töökorda uuesti saavad. See, et minuga on kõik okei ja minu koduga ei juhtunud midagi, ei pane mind mitte kuidagi paremini tundma, ma pigem tahaksin aidata neid, kes abi praegu kõige rohkem vajaksid. See on muidugi raskendatud, sest vabatahtlikuks olemiseks pead olema Punase Risti olemasolev vabatahtlik või võimeline töötama järjest 72 tundi. Kindlasti on ka väiksemaid organisatsioone, mis aitavad aidata ka lihtsamalt. Vähemalt sain sel nö töölt puhkuse ajal sõprade restorani aidata, kus ma täna keldrit koristamas käisin. Mitu päeva seisnud toit ei lõhna ikka veel kuidagi mõnusalt.
Minult on nii mitu korda küsitud, millal see kõik läbi saab siin ja ma ei oska ikka veel vastata. Natuke läheb veel aega, aga vähemalt oli see nö ameerikalik paanika minu jaoks ainult toidupoodides enne orkaani, sest vähemalt tundub inimeste praegune suhtumine minu jaoks vägagi mõistev. Kõik saavad aru, et on keeruline, inimesed on äkitselt hakanud ka enda mullikestest natuke eemale mõtlema ja mõistma, et üksteise aitamine on praegusel hetkel kõige võimsam abimees.
Loe ka homme ajalehest LP:
Orkaan Sandy lähivaates, otse kohapealt
Sellal kui meie lugesime uudiseid USA-d materdava supertormi Sandy kohta, elas eestlanna Kadri Kroon selle otse sündmuste epitsentris ise üle.
Kadri kirjutab oma LP tarbeks peetud tormipäevikus sellest, kuidas vesi muudkui tõusis, elektrijaamade plahvatused kõlasid nagu äike ja lapsed ujuma minna tahtsid.
„Meelde tuleb Estonia katastroofi öö, siis oli vesi veel külmem. Kuidagi ei suuda mõelda, kuidas oli sellises olukorras võimalik ellu jääda. Magamistoa aknast näen kuuvalgel ümberringi ainult merd ja lookas puid,“ kirjeldab New Yorgis elav sommeljee ja hobikokk läbi elatud hirmu.
