Facebooki välimääraja: oled sa patsient, suhtlusviirus või virtuaaltäkk?
Õu mai gaad, ma sain lapse!
Vahet ei ole, et maailmas sünnib igal aastal 120 miljonit last ja nad näevad imikuna kõik suhteliselt ühte moodi välja, mina riputan ikka iga 20 minuti tagant järjekordse uue näoilme temast üles, et väikene osa minu tutvusringkonnast saaks ohhetada „Issand kui armas“.
Elan mujal
Hülgasin oma sõbrad, sugulased, kodu, sest „Eesti on konnatiik“, „vihkan külma“, „eestlased on nii ebakirglikud“. Nüüd postitan iga nädal pilte, mis peaksid näitama kui lahe on seal kus teid ei ole. Kui keegi kirjutab „Appi kui kade ma olen“, siis saan sellest vaid indu juurde.
Kaubandusloteriinarkomaan
Rimis kogun kleepse, Statoilis templeid. Rahakott on pungil igat laadi kupongikestest ja kogumislehtedest. FB panen „Jaga“ igale kampaaniale mis mulle pihku mahub. Olgu siis võiduks kreemipotsik või reis Egiptusesse. Pooled mu sõbrad on mind ära blokkinud, aga mina jätkan ikka oma ogarusse küündiva agarusega, sest kunagine kooliõde Sanna võitis endale ükskord iPad 2.
Suhtlusviirus
Tuuseldan mööda Feisbooki nagu haigus, kõiki tekste, pilte ja viitasid oma kommentaaridega nakatades. Lisan tundmatuid inimesi oma sõpradeks, et nende seinale kirjutada. Reeglina ei jaga kommenteeritavast teemast midagi, aga tahe sotsiaalselt pildile saada on suurem kui hirm ennast ebapädevusega täis teha.
Suur laps
Liitun kõikide uute mängudega. Satun hasarti nii lehmasõnnikust kui konkurentide virtuaalsest tapmisest maffiasõjas. Olen kõik oma sõbrad surmani ära tüüdanud teadetega stiilis „Kodanik X tahab sulle Farmvilles eeslit kinkida“.
Virtuaaltäkk
Kuna baaris naised minust ei huvitu, siis olen skoorimiseks sukeldunud virtuaalmaailma, kus jahin tunnustamisvajaduse all kannatavaid abielunaisi. Esimene kiri on reeglina lakooniline „Tere“. Sellele järgneb: „Vaatasin su profiilipilti ja ei saa su ilu enam peast“. Kuigi enamik mu vestlust Feissbuukis on nagu komplimendiõpikust maha kirjutatud on mu kontaktide nimekiri üsna muljetavaldav.
Internatsionaal
Kuigi 95% mu kontaktidest FB’is on kaasmaalased, siis kirjutan kõik oma kommentaarid ainult perfektses inglise keeles. Kui keegi eestlastest emakeeles vastu kirjutab, siis järjetekst minu poolt on ikka piinlikult inglisekeelne. Ühtlasi sisaldab see tõlget sõbra eestikeelse teksti kohta, et ikka vahetusõpilasena Šotimaal kohatud sõbrad saaksid aru millest jutt.
Strateeg
Olen käinud erinevatel sotsiaalmeedia alastel koolitustel ja kasutan Facebook’i kui tööriista oma seisukohtade tutvustamisel. Mu profiiliinfo, kommentaarid, pildid on kõik hoolikalt läbi mõeldud. Ei riputan kunagi endast pilte üles mis võiksid olla inkrimineerivad. Kui keegi tag’ib mind mõnel peopildil, siis helistan talle kasvõi kell kaks öösel ja käsin tal pilt kohe eemaldada.
Reisihull
Mul on oma kogumiskonto, mida kaks korda aastas tühjendan, et minna järjekordsele välisreisile. Ennem Orkutite ja Facebookide tulekut oli mul võimalik oma mina-ja-mingi-ajalooline-torn pilte näidata vaid külalistele. Nood siis istusid mu diivanil ja teesklesid, et huvituvad mu tuhandetest reisipiltidest. Nüüd on internet avanud mulle hoopis uue võimaluse oma kirge jagada. Mul on galerii iga riigi kohta mida külastanud olen. Iga aasta märtsis sõidan kusagile soojale maale ja ennem kui olen hotelli jõudnud, laen esimeses ettejuhtuvas internetikohvikus üles pildi ennast suveriietes. Pildi allkirja kirjutan kindlasti kui mitu kraadi parasjagu sooja on. Seejärel jään järjekindlalt „Värskenda“ nuppu vajutades kadedusele viitavaid kommentaare ootama.
Vahendan internetti
Töötan riigiasutuses ja veedan enamus tööajast video ja fotosaitidest värsket kraami otsides, et seda siis esimesena oma sõpradele jagada. Saan vaimset rahuldust kommentaaridest stiilis „See ei ole võimalik“. Minu tuju päeval lõpus on seotud numbriga „Meeldib“ juures.
Patsient
Jagan kogu oma terviseinfot sõpradega. Kui mul nina tatine, palavik või tekib mõni kahtlane kühm kaenla alla, siis kannan selle eest hoolt, et mu tuttavad teavad sellest ennem kui mu perearst. Piinliku täpsusega märgin üles mis rohte ma võtan ja riputan oma seinale pilte anomaaliatest kehal. Minu vestlustega liituvad teised hüpohondrikud, kellega vahetame haigustest rääkivaid linke.
Kontaktiatleet
Olen osav uuel 21 sajandi alal – kontaktikogumises. Mul on Facebook’is 1342 sõpra. Enamik neist ei tunneks mind tänava peal ära. Minu sõbraks saamise lävi on üks madalamaid - piisab, et jääksid mulle mõnel peol pikemalt otsa vaatama ja võid kindel olla, et sisse logides oled juba üks paljudest väljavalitutest minu pikas sõbranimekirjas. Suuremat sünnipäeva korraldades ei tule 20 inimestki kokku, aga sellest pole midagi – Facebookis on mul 624 õnnitlust.
