Facebooki lapse pilte postitanud haiglaõde tegi meile ehk teene
Mõni aeg tagasi algatati Austrias kampaania, kus eraldi väljaõppe saanud politseiametnikud alustasid õpilaste koolitamist internetiohutuse teemadel üle kogu Austria. Eesmärk on jõuda kampaaniaga kõikidesse koolidesse ja iga üksiku õpilaseni.
Sellest, mida on sobilik suhtlusportaalidesse postitada ning kuidas võib eksponeeritu mõjutada konkurentsivõimet töökohale kandideerides, on meedias põgusalt räägitud varemgi. Tundub aga, et uue põlvkonna peale kasvades vajame teadvustamist üha uuesti ja uuesti, mistõttu ei tohiks ka koolihariduses sellest mööda minna. See on sama elementaarne kui inimese- või ühiskonnaõpetus.
Ilmselt tekib paljudel inimestel küsimus, et milles on probleem ja mis sunnib sellisele avameelsusele avalikus internetikeskkonnas, kus postitusi loevad sageli sajad ja sajad inimesed.
Olen ise sage Facebooki kasutaja ning omast kogemusest võin öelda, et suhtlusportaali kasutajad jagunevad laias laastus kaheks: aktiivsed ja passiivsed. Esimest tüüpi kasutajad postitavad sageli uusi pilte, videosid ja/või sõnumeid, seejuures jagades ka oma isiklikku elu. Teine tüüp inimesi on küll Facebooki kasutajad, kuid postitusi eriti ei jaga. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka.
Olen ka ise mõelnud sellele, mis sunnib mind jagama oma isiklikku elu pea 1000 inimesele, kes on Facebookis mu sõbrad, ning tegelikult ka nende sõpradele. Asi on tegelikult väga lihtne. Me kõik tahame oma elu jagada kellegagi, rääkida, kuidas meil läks tööl või mida me ühest või teisest asjast arvame. Inimene on sotsiaalne olend.
Tänapäeval on suhtlus muutunud eriti noorte hulgas internetipõhiseks. Tihti lobisetakse arvuti taga läbi mõne interneti suhtluskanali, isegi kui ollakse alles hiljuti kokku saanud. Suhelda on ju tore. Tihtilugu juhtub aga ka see, et kokkusaamiseks pole pikalt mahti. Kui järele mõelda, milline on haiglaõdede töögraafik, võib arvata, et sissejuhatuses mainitud õde "Liina" just seetõttu oma sõpradega peamiselt läbi inerneti suhtlebki.
Kel on raske mõista inimest, kes oma mõtteid sadadele "sõpradele" jagab, võiks aga mõelda sellele, milline mulje Facebooki kasutajal tegelikult oma käitumisest jääb. Olen ennast kõrvalt vaadates avastanud, et mul on väga sageli kiusatus postitada Facebooki väga isiklikke mõtteid-tundeid ja muud. Miks?
Facebook lausa meelitab avameelsusele. Suhtlusportaalis ringi vaadates on silme ees pidevalt kirjakastike ootava vaikeküsimusega "Millest mõtled?". Ehkki suhtlusportaalis on ka võimalik suhelda isiklikult kõigi sõpradega eraldi, ei pruugi lähedasemad sõbrad parasjagu sees olla, tuttavaid aga ei taha alati tüüdata. Postitamine on aga pealetükkimatu: seda võib lugeda sõber, kes tahab, ega pea isiklikult vastama, nagu vestluse puhul.
Nüüd kujutlegem töölt tulnud Liinat, kelle vahetus võis kesta kuni 24 tundi, võib-olla vähem, seda me ei tea. Igatahes ta tuleb töölt, ta on surmväsinud. Kodus teda ehk keegi ootamas ei ole, kellega suhelda, samas on ta muljetest pakatamas. Just paar tundi tagasi pani ta esimest korda beebile kanüüli. Mõne pereema jaoks on see umbes sama suur elamus, kui tema lapse käima hakkamine. Liina on noor õde, tema jaoks on palju esmakordset ning ta võtab oma tööd väga isiklikult. Seda näitab juba lause lõppu lisatud Jeei! Kuigi kanüülipanemine ei ole midagi, mille üle tavaarusaama järgi peaks ülimalt rõõmustama, on see Liina jaoks ju asi, millest ta tahab muljetada, samamoodi nagu mõnele mehele mootorrattasõit või Miamis käik. Kui mõelda asjadele enda töös, mis emotsioone tekitavad, on see ju ometi arusaadav. Tuleb ka mõista seda, et Liina ei rääkinud kellelegi midagi avalikult, vaid andis oma emotsioonidest teada enda arvates vaid oma sõpradele.
Kuigi mul on Facebookis ligi 1000 sõpra, siis postitusi kirjutades ei mõtle ma sageli sellele, kui palju neid on või kes nad kõik on, pigem ma alati mõtlen oma lähedasematele sõpradele, kellele tahaksin oma asjadest teada anda. Õnneks on olemas ka võimalus, et postitus jõuab täpselt nende inimesteni, kelleni vaja, ning selle rakenduse kasutamine oleks tõenäoliselt Liina päästnud, kui just mõni lähedaseks peetud sõber ei oleks ajakirjandusele "kaebama läinud".
On normaalne, et medõde jagab sarnaseid kogemusi oma pereliikmete ja lähedaste sõpradega, nagu kanüülipanemine ja sureva diagnoosiga beebi. Raske on kõike endas hoida, eriti kui oled tööl esimest aastat. Kuid jah, ka siin tuleks olla peenetundeline ja mitte liiga palju lobiseda, sest Eesti on väike ja ka nimesid nimetamata võivad faktid välja tulla, sest asjaosalised tuntakse ära.
Töötan ametikohal, kus iga sõna ja tegu tuleb läbi mõelda. Ma ei saa tööl endale lubada ei korratut välimust ega käitumist. Kui mu suhtlusportaali aga lisanduvad tööga seotud inimesed, ei saa ma seda endale lubada ka vabal ajal kodus istudes arvuti taga mõtteid mõlgutades. Sest Facebook tahab teada, millest ma mõtlen, see aga ei pruugi minu tööd arvestades olla sobilik.
Olen pärast klientide suhtlusportaali lisandumist hakanud oma postitusi rohkem läbi mõtlema, kuigi alati ei ole see ka meeles. Mõni mu sõber võib lisada minust pilte eelmise nädala jalgrattamatkast ning ka selle liiga detailne või emotsionaalne meenutamine võib olla liig.
Mu ühel kolleegil on seljataga valus juhus, kus Facebookisuhtlus kliendiga viis valusa õppetunnini. Nii valusa, et ta oma konto suisa kustutas.
Mul on hea meel, et Liinal õnnestuski vaid õppetunniga pääseda, sest tema noorust arvestades on selge, et sellised internetisuhtluse apsud on lihtsad tulema.
Kuni oleme noored, saame tunda end vabalt, kuid hetkel, mil kool lõpeb ja asume tööle, tekib meil vastutus, mida tööst erinevas keskkonnas, oma Facebooki lehel ei oska veel aduda. Samuti ei mõtle me reeglina sellele, kui paljud inimesed meie postitusi meie sõprade kaudu näevad ning me ei tule lihtsalt selle peale, et nende hulgas võib olla meie kliente, töökaaslasi, nende sugulasi või koguni ülemus ise.
On selge, et iga uus olukord vajab kohandumist ning internetikeskkonna tajumine ning seostamine reaalse eluga ei pruugi tulla iseenesest, vaid vajab õppimist, kas siis koolituste või valusate kogemuste kaudu.
Soovin Liinale edu ning usun, et taolised juhtumid veenavad meid internetisuhtluse koolituste vajaduses ning toovad sellesuunalisi ettevõtmisi ka üldhariduskoolidesse. Liina üsnagi viisakal juhtumil (ei nimetanud ta ju lapse nime ega pildistanud tema nägu) on selles tõenäoliselt oma roll, misläbi on Liina ehk ühe olulise sammu astumisele meid lähemale aidanud. Selle teene eest talle tänu ja edu edaspidises kahtlemata raskes töös!
