Eurokraatlikul banaanidemokraatial on peagi "tükid" taga paukugi tegemata
Tööjõu ja teenuste vaba liikumine on samuti märkimisväärne. Kuigi ega Eesti tööjõudu nii väga teisele poole piiri ei oodatagi, sest oma inimesedki on töötud. Oleme lihtsalt odava tööjõuga allhankemaa, kus eksport on nullilähedane. Ka erilist protektsionismi pole Euroopas täheldada. Rõõmustav on ka see, et euroruumis pole enam pikki ja kurnavaid piiriületusjärjekordi. Euroopa Liidus elab umbes 495 miljonit inimest, kes hellitavad kõrgete palkade maksmise kaudu umbes 40.000 euroametnikku. Sellele lisanduvad neil tohutud privileegid ning õigus 55-aastaselt eelpensionile jääda. Kas kosmilisi palku ning erisoodustusi saavad euroametnikud suudavad vähendada osalusdemokraatia defitsiiti, sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust ning plutokraatlikku maailmavaadet?
Juba Euroopa Ühenduse loomisel hoolitsesid Ministrite Nõukogu ja Komisjon selle eest, et lihtrahvas saaks eksistentsiaalsete valikute ja otsuste puhul võimalikult vähe kaasa rääkida. Euroametnikud on viljelenud kabineti- ja klannipoliitikat. Lihtinimesed on suletud ning eksklusiivsest poliitikast võõrdunud. Roosade prillidega (euro) putru süües, tundub ka manna roosa olevat.
ELi kontekstis on raske tuvastada tasakaalu ning edasi- ja tagasisidestust erinevate võimustruktuuride vahel. Eurokraatlikus džunglis suudab ehk ainult käputäis selleks koolitatud eksperte kuidagiviisi orienteeruda. Kes teaks täpsemalt erinevaid presidente, asepresidente, komissare ning komisjonide esimehi? Truualamlikul kodanikul on raske või lausa võimatu aru saada, mis on Cedefop ja Frontex, mis GSA, EU-OSHA või EMCDDA. Kui palju on neid, kes suudavad vajaliku info enda jaoks lahti dekodeerida?
Nagu väidab Taani tunnustatud kultuuritegelane Hans Magnus Enzensberger, omab Euroopa Komisjon sisuliselt juriidilist monopoli. See on kõrgeim instants Euroopa Liidus, mille otsused on ülimuslikud. Vastavad õigusaktid visandatakse suuresti suletud uste taga. Europarlamendi poolne kontroll komisjoni tööle on aga väga nõrk. Nagu väidab Enzensberger, võib Europarlament otsustada vaid 40 protsenti eelarvest. Minu arvates on see peaaegu olematu arvestades globaalseid julgeolekuriske. Tuhandetel lobistidel on Eurokomisjoni otsustele hoopis rohkem mõju, kui kõigil eurosaadikutel kokku. Pimesikumängu ning lehmakauplemise juurde lubatakse vähesed valitud.
Ilmselt pole ühtegi inimest, kes oleks kunagi eurodirektiive algusest lõpuni läbi lugenud. 2004. aastal hõlmas see umbes 85 000 lehekülge, tänase päeva seisuga on direktiive umbes 150 000 lehekülje jagu. Enzensbergeri andmeil otsustatakse ligikaudu 80 protsendi ulatuses seaduste üle Euroopa Liidu ametnike poolt ning kohalikud parlamendid saavad seadusandluse tasandil heal juhul kaasa rääkida 20 protsendi ulatuses.
Euroregulatsioonidega on kõik viimse detailini reglementeeritud ning reguleeritud ning nende direktiivide täitmist kontrollitakse saksa täpsusega alates banaani suurusest ning lõpetades nõuetega loomalauda ventilatsioonile. Minevikutürannia ja eurobürokraatia on raskesti seeditavad. Esindus- ja suunatud demokraatia ei jäta enam ei aega ega ruumi osalusdemokraatiale. Kas me valimistele minnes ka sellele mõtleme?
Kes ja kui kaua suudab veel projekti „Euroopa Liit“ finantseerida? Kui palju riike on saanud vihma käest räästa alla ja kui palju on neid riike, kes on saanud sooja ja kuiva koha ELi sõbralikus otsustajate ringis? Kui palju riike Iirimaa, Kreeka, Portugali ja varsti Hispaania ja Itaalia kõrval veel pankrotistuvad elades meelelahutuslikku elu üle oma võimete. Meie peame selle priiskamise kinni maksma. Me ei tohi enam protsesse juhtida, vaid peame olema ise juhitavad (loe: manipuleeritavad). Umbes 500 miljoni inimese ümberkasvatamine on üle jõu käiv ülesanne isegi eurobürokraatidele.
Kes tellib muusika (siin: kultuuri), see ka maksab. ELi arvates ei maksa eriti liikmesriikide kultuuri liidueelarve kaudu toetada. Taanis kultuuriauhinnaga pärjatud Enzensberger on välja arvutanud, et ühes aastas saab iga EL’i kodanik ühisest kultuurikatlast 13 eurosenti. Mida vähem eurokraadid kohalike kultuuride vastu huvi tunnevad, seda vähem reglementeeritust rahvuskultuuride edendajatele. Hetkel puuduvad veel tõesti direktiivid selle kohta, kuidas peaks Euroopas maalima, tantsima või kirjutama. Saksa filosoof Odo Marquard on öelnud väga tabavalt: „Küsimus pole mitte selles, kuidas maailma muuta, vaid selles, kuidas maailma säästa.“ Säästa rumaluse ning õpitud abituse ning ohjeldamatuprassimise eest?
Kuidas säästa ELi riike, kellel enne ühinemist on olnud erinev majandus- ja geopoliitiline stardipositsioon? Kas meil on suuremad ja väiksemad vennad, kelle üle otsustab lõpuks „Big Brother“? Kas tuntakse siin vennaarmu või antakse ainult hirmu? Vähene solidaarsus ning kriitikanooled (antiik)Kreeka aadressil on siin hoiatavaks näiteks. Päris tõsiselt kaalutakse juba Kreeka välja astumist rahaliidust, (saksa liidukantslergi on valusat tõde läbi lillede söendanud esile tuua) sest (riigi) võlg on võõra oma. Kui koos Maatrichti ja Lissaboni lepinguga minna pimesilmi läbi seina, siis võivadki olla (killustunud ning polariseerunud) Euroopal „tükid“ taga ilma, et keegi peaks püssist paukugi tegema.
Euroopa Liitu, euroraha ja eurodirektiive tuleb käsitleda probleemina, tuues välja nende tugevused ja nõrkused ning võimalused ja ohud. See oleks aus mäng ning riigimehelik käitumine. Hoida inimesi teadmatuses või pooltõdede kütkes, on kehvadest variantidest halvim. Haldusterritoriaalne ühtsus Euroopa tasandil on võimatu. Küll aga peaks pürgima inimest ja inimelu väärtustava ühtsuse poole – südame ja mõistusega!
