Soovitusi kuulates jääb mulje, justkui Eestis makstavad pensionid ahvatleksid eelistama töötasu asemel pensionit, või et pensionieelikud on kiiksuga. Nii see muidugi pole. Eespool mainitud lähenemised kustutavad tulekahju, kuid jätavad rajatise elamiskõlbmatuks.

Pensionile jäämise põhjused ei peitu üldsegi selles, et eakamad ei taha tööd teha, vaid selles, et tööturul toimetamist segavad terviseprobleemid ja ealine diskrimineerimine. Terviseprobleemide tõsidus kajastub töövõimetute rohkuses, mille kasvu poolest oleme OECD riikide seas esirinnas. Seda kinnitavad ka tervena elatud aastate statistilised näitajad: rahvaloenduse andmetel meestel 52 ja naistel 57.

Ealisele diskrimineerimisele viitab riigikontrolli aruanne, mille järgi 75 protsenti eelpensionäridest on enne pensionile minekut töötud. Ka tööturuga kursis olijad kinnitavad (konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste CV-d visatakse neisse süüvimata prügikasti. Harvad pole juhused, kus vanusemäär on veelgi madalam.

Nõuet tingimustesse ei kirjutata, kuid selles lepitakse töövõtja esindajaga kokku suusõnaliselt. Ümberõpe ealist diskrimineerimist ei lõpeta. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi.

Pensionisaajate arvu vähendamiseks tuleks panustada enam kodanike tervisesse ning ohjata töökohtade komplekteerimisel ealist diskrimineerimist. Tervisesse panustamine ei tähenda ravikulutuste kasvatamist vaid tervisliku elu elamist. Tervena elatud aastad sõltuvad ühiskonnakorraldusest, mitte manustatud ravimite kogusest. Ealise diskrimineerimise ohjamist võiks alustada kasvõi CV-des aastaarvude nõudmise lõpetamisest.