Ettevõtjad: asjatundjate asemel istuvad nõukogudes broilerid ja varastamine on muutunud normiks

Nädal tagasi, 14. novembril, toimus Eesti Juristide Liidu järjekordne kokkusaamine, arutamaks ühiskonnas tekkinud õigusalaseid probleeme ja pakkumaks erinevaid lahendusi nende leevendamiseks. Õhtu peakülaliseks oli Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni EVEA president Kersti Kracht. Arutluse põhiteemaks olid ettevõtjate probleemid, mis tulenevad kas ebapiisavast seadusandlusest või vastupidi - hoopis üleregulatsioonist.

Suur murekoht ettevõtjate jaoks on õigussüsteemi degradeerumine ja erinevate ametkondade võimetus teha koostööd - ei vaadata keskkonda tervikuna, kõik on väga killustatud, igaüks vaatab ainult oma haldusala. Probleemiks on ka vähene ettevõtjate kaasamine seaduste eelnõude koostamisel, kus tihtipeale jääb otsustusõigus mittepädevatele ametnikele, kes tegelikult ei ole kursis ettevõtlusruumis toimuvaga.

Suure osa kohtunike nõukogudeaegne kvalifikatsioon on ammu jalgu jäänud täielikult uuenenud erinevatele ettevõtlusvormidele.

Plahvatuslikult on kasvanud ka mitteprofessionaalsete ehk poliitiliste juhatuse liikmete arv ettevõtete nõukogudes, kes ei suhtu esile kerkinud muredesse tõsiselt, vaid näevad selles kerge raha teenimise võimalust.

Eesti seadusandlus sõltub tihtipeale suures osas Euroopa Liidu õigusest. Poliitikud ja ametnikud ei suuda näha laia pilti, mistõttu jäävad enamasti tegemata mõjude uuringud: mis konkreetselt sobib Eesti majandusruumi, mis mitte; läbirääkimiste aeg lastakse mööda, midagi lisada ei jõuta ja vastu võetaksegi seadused, mis tihtipeale muudavad Eesti ettevõtlusruumi komplitseeritumaks ja õigusnormid raskesti rakendatavaks.

Samas on Euroopa Liidu seadusandluses ka palju sellist, mis igapäevaelus hädavajalik ja mis Eesti seadusandluses on jäänud täiesti tähelepanuta. Soomes näiteks on ettevõtja tegevuse kahjustamine kuritegu. Eestis samal ajal, tema väiksuse tõttu, on turg suhteliselt piiratud, surve suur, ärisaladuse pidamine ei toimi, ideede varastamine on muutunud normiks.

Tänapäevases Eesti ettevõtlusmaailmas on üsna tavaline, et äri tegemine ongi see, kui sa lähed tööandja või partneri juurest ära ja võtad oma kliendid kaasa.

Õiguskaitse sellistel juhtudel praktiliselt puudub, kuna viidatakse ettevõtlusvabadusele, mis välistab sellise tegevuse kriminaliseerimise.

Kirsiks tordi peal on sotsiaalministeeriumi tööturuteenuste ja -toetuste seadust muutev eelnõu, mille kohaselt ei võeta uuest aastast enam töötuna arvele äriühingu juhti, kes ei saa oma töö eest tasu. Seadusemuudatuse põhjenduseks tuuakse asjaolu, et äriühingu juhtimine selle eest tasu saamata on inimese vaba tahe.

Kui aga ettevõttel on rasked ajad ja käive ei võimalda palga ja sellega kaasnevate maksude tasumist - tullakse ots–otsaga kokku, siis antud regulatsiooni toimima hakkamisel sunnib see paljusid ettevõtjaid oma äritegevuse lõpetama, millel paljudes niigi vähese tööhõivega seotud piirkondades oleks katastroofilised tagajärjed.

Samal ajal on Eesti maksupetturite paradiis. Igapäevaselt tekitatakse 1,5 miljoni suurune maksuauk, mis liigub mööda ettevõtjaid ringi ja maksuamet on tihtipeale võimetu midagi ette võtma. Näitlikustamaks eeltoodut, tõstis Krahct esile Ida-Virumaa, kus aastaid ei uuritud maksukuritegusid.

Ka on ehitussektoris väga levinud skeem, kus riigihangetel konkureerimiseks jäetakse teadlikult kulude arvestamisel välja nii maksud riigile kui töötasud alltöövõtjatele, mis tagab sageli konkursivõidu ja ühtlasi ka alltöövõtja pankrotistumise ja maksuvõlad. Sellist tegevust soodustab "kõige halvema seaduse" tiitliga pärjatud riigihangete seadus, mis nõuab odavaima pakkumise eelistamist.

Katastroofiline on ka maksukuritegude ning pankrottide aeglane ja pikaleveniv menetlemine - keskmiselt 3,9 aastat - prokuratuuril puudub lihtsalt võimekus.

Eeskujuks võiks siin olla Euroopa Liidu kehtestatud nõuded ehitussektoris, kus riigihangete kohustuslikuks elemendiks on riigimaksude, tööjõukulude ja alltöövõtjatele makstavate kulutuste väljatoomine pakkumises.

Probleemidest, millega ettevõtjad igapäevaselt kokku puutuvad, tõi Kracht välja alljärgnevad:

1. Teadaolevalt umbes 40% äriühingutest ei esita õigel ajal arveldusaasta aruannet. Probleemi lahendamiseks korraldatud küsitlus Emoris andis järgmised tulemused:

60% ei esita aruannet, kuna neil puudub majandustegevus. Kuna aga ettevõtte lõpetamine ja likvideerimine on aega- ja rahanõudev, eelistatakse jätta firma alles, lootes paremate aegade saabumisele.

Ettevõtjad ei saa hakkama e-keskkonda aruande sisestamisega, kuna etteantud vorm on väga keeruline ja nõuab spetsiifilisi arvutialaseid oskusi, mida kõigil, eriti maapiirkonnas töötavatel ettevõtjatel napib. Samas justiitsministeeriumi ametnikud tehtust ei tagane ja sunnivad ettevõtjaid otsima professionaalset abi, mis teadagi võib osutuda küllaltki kulukaks. Vägisi tekib küsimus, kelle jaoks on siis riik - kas kodanike, või ametnike suva realiseerimiseks?

Majandusaasta aruannet ei esitata ka konkurentide tõttu, hirmus info lekkimise ees, sest vaatamata konkurentsiseadusele, on kohtutee pikk ja keeruline, samas ka kulukas kõrgete riigilõivude tõttu.

Seadustega on reguleerimata ka olukord, kuidas kaitsta ennast raamatupidaja eest, kui raamatupidamisdokumendid osutuvad pandiesemeks ehk neid hoitakse kinni või hävitatakse. Ei TsÜS ega KaRS ei reguleeri seda piisavalt ja kuigi pandiõigus raamatupidamisdokumentidele ja intellektuaalsele omandile ei laiene, on see täiesti reguleerimata ala. Ettevõtjate arvates tuleks antud probleem lahendada kompleksselt.

2. Maksuamet ei oska interpreteerida ettevõtte tegevust, kui on tegemist näiteks hooajalise tegevusega nagu taimekasvatus või turismitalud, ja tihti ähvardatakse tegevusluba tühistada, vaatamata sellele, et mittetegutsemine on tingitud objektiivsetest, mitte subjektiivsetest põhjustest.

3. Valuliselt reageerisid ettevõtjad ka valitsuse kavatsusele muuta autode käibemaksu tagastamise korda, mille mõju oleks suurele hulgale ausatele ettevõtjatele ülimalt ebaõiglane. On täielikult maksuameti kohustus eralada terad sõkaldest ja välja selgitada petturid, kes näiteks 1000-eurose käibe puhul aastas vajavad viit autot ja jätta rahule igapäevaselt töötavad ettevõtjad, kelle jaoks auto on tõepoolest hädavajalik töövahend. Väljapääsuna olukorrast võiks siin olla ülempiiri kehtestamine näiteks 32 000 euro piires, millises ulatuses on võimalik tehinguid sooritada käibemaksuvabalt.

4. Riigipoolsed kohustuslikud kontrollid, mis on reeglina üsna kulukad (erinevad veeproovid, analüüsid, ekspertiisid) maksab täna kinni ettevõtja.

Teema lõpetuseks jääb kõlama ettevõtjate jätkuv mure kaheldava väärtusega otsuste tegemisel nii erinevates ametkondades kui ka degradeerunud kohtusüsteemis. Samuti nende vähene kaasamine ja väärtustamine, lausa ignoreerimine, neid otseselt puudutavate seaduseelnõude koostamisel ja nn poliitbroilerite jätkuv eelistamine oma ala asjatundajatele ja praktikutele.