Ettevõtja: kuidas teha üks edukas autokool
Oma igapäevatööna osalen keskmise suurusega ettevõtte juhtimises. Olgu veel öeldud, et see on seotud liiklemisega, sellest ka vastav lugemishuvi.
Pühendumus, vastutus ja usaldusväärsus
Sõiduõppe tegevusvaldkonnas tegutseb täna vastavalt haridus- ja teadusministeeriumi andmetele 241 koolitusloaga koolitajat. Aastas alustab B-kategooria koolitust ca 20 000 noort juhti. See teeb keskmiselt 83 õpilast autokooli kohta. Autoõpetajate jutu järgi suudab üks õpetaja ette valmistada aastas umbes 60 juhti. Seega on keskmisel Eesti autokoolil vaja 1,5 õpetajat.
Nõuded autokooli loomiseks on imelihtsad. Piisab 1000 m2 platsi kasutuslepingust, õppeklassi rendilepingust, sõiduki kasutuslepingust, õpetaja nõusolekust töötada ning õppematerjalidest ja haridusministeeriumil pole võimalust litsentsi väljastamisest keeldumiseks.
Kui igale koolile jätkuks keskmiselt 83 õpilast, siis keskmise koolituse hinna järgi oleks autokooli rahavooks 83 x 400 = 33200 eurot ja käibeks 27 666 eurot (võtan omavoliliselt sellise numbri, kuna hinnad eri Eesti paigus erinevad kuni 250 eurot.
Eeldame, et kui autoõpetaja saab Eesti keskmist brutopalka 800 eurot kuus, siis koos maksudega on 1,5 õpetaja palgakulu aastas 19 530 eurot.
Allesjääv summa saab kätte tehtega 8136 / 12 = 678 eurot. See summa kuus peab ära katma kulutused õppeklassi ja õppesõiduväljaku rendiks, komunaalkuludeks, sõiduki rendiks, kütuseks, auto hoolduseks, reklaamiks, arenguks jne.
Auto sööb keskmiselt 8 liitrit kütust 100 km kohta. 83 õpilase ettevalmistamiseks kulub vähemalt 83 (õpilast) x 20 (tundi) x 2 (liitrit) = 3320 liitrit kütust kogusummas 3762 / 12 = 314 eurot kuus (ilma käibemaksuta). 678 – 314 = 364 eurot. Seega jääb kütusest alles ainult 364 eurot kuus kõigi muude kulude tarvis. Vägisi jääb raha puudu, et ots-otsaga kokku tulla. Sellest ilmselt ka suur hulk autokoole, kes on maksuvõlglased ja vahetavad paari aasta tagant ettevõtte nime.
Kas selline ettevõte tekitab usaldust? Jääb õpetaja haigeks või on auto remondis – mis siis saab õpilastest?
Kas isik, kes ei investeeri ettevõttesse ja ei riski millegiga, on usaldusväärsem, kui pikaajalisse arengusse ja kvaliteeti suuri summasid panustanud ettevõtja (artiklipõhiselt kõnealuse autokooli investeeringud liberadadesse jne)?
Nagu panganduses ja advokaadibüroos, nii ka transpordisektoris ja koolituses, müüakse klientidele eelkõige usaldust. Ei lähe ju keegi hoiustama panka, kel suured likviidsusriskid või bussile, et õigeks ajaks lennujaama jõuda, mis vaevu seisab koos. Koolitus on teadmised terveks eluks ning sellel, kuidas kulgeb ettevalmistus, on määrav mõju ka liikleja hilisemale käitumisele.
Mida ohverdatakse edukuse saavutamisel?
Väikeettevõtja on oma aja peremees, tal ei ole võlgu, teeb tööd siis, kui seda on, vastutab ainult iseenda ees (eeldame, et kliendid ei kannata kiirete meelemuutuste pärast). Suurem ettevõtja aga on oma äri ori, kes vastutab nii aktsionäride, panga (üldjuhul on kõigil suurematel ettevõtetel pangalaenud, kuna majanduslikult on ettevõttel odavam kasutada pangalaenu, kui aktsionäride raha, kelle omanikutulu ootused on kordades suuremad, kui pankadel), klientide (kui klientide arv on suurem, on reeglina ka suuremad nende ees olevad kohustused – näiteks ettemaksude näol).
Lisaks riigivõimu ees, sest reeglina need ettevõtted, kes on turul püsima jäänud ja saavutanud keskmisest suurema mahu, ka rohkem riigivõimu huviorbiidis, kuna vastava valdkonna areng, kvaliteet ja teenuse saadavus on vastava ministeeriumi haldusala “poliitiline töövõit” ja näitab valitseva võimupartei õiget suunda. Ja ühiskonna ees tervikuna, kuna eeldatakse, et suurem ettevõte on jätkusuutlik, seadusekuulelik ja riskivaba, paraku suureks kasvamine on seotud aga väga suurte riskide võtmisega seal, kus muud ettevõtjad tegutsevad riiulifirmade varju all ja ei riski millegagi.
Suurema ettevõtte juhina olen muutunud ettevõtte orjaks, ma ei saa lihtsalt kaabut kergitada ja minema astuda. Kas ka klient suudab seda vääriliselt hinnata? Kas ühiskondlik suhtumine on minu suhtes vähem negatiivne ?
Kust on võtnud “suureks kasvanud” ettevõte laienemiseks vajalikud finantsid?
Enamjaolt on kaks võimalust. Kas saada aktsionäridelt suuremad summad pikaajalisteks investeeringuteks või veenda panka oma äriplaani edukuses. Esimesel juhul saab ettevõtte juhtkond nn “riskivaba” raha, teisel juhul võtab pank vastava laenu suurusele 130 – 150%-lise tagatise ostetava vara ja aktsionäride ja juhtkonna isikliku vara hüpoteekide näol. Lisaks nõutakse pankade poolt ka käendust.
See kõik on suuremate ettevõtete juhtkonnal ja aktsionäridel kui kuum ora tagumikus, kuna nad ei tea kunagi täpselt ette, mida turg teeb ja millises olukorras ollakse näiteks viie aasta pärast.
Buumiajal kinnisvarasse investeerinud ettevõtted ei jõua laene tagasi makstes oma kinnisvara ostude praeguse turuväärtuseni ilmselt veel mitte lähiajal. Masu tingimustes aga polnud laenuraha saada sugugi kerge. Sellel ajal tehtud investeerimisotsused olid julged ja kaalutletud, lootusega, et masu saab kohe läbi. Samas ei saa me tänagi öelda, et majandus on stabiliseerunud, pigem on riskid veelgi tõusnud.
Naeratus näol ja naudid töötegemisest
Ettevõtte kõige väärtuslikum vara on tema töötajad. Paljud ettevõtjad vaatavad kadedusega teiste ettevõtete töötajatele otsa, ka nemad tahaksid omale selliseid – hästikoolitatud, viisakaid, töökaid, usaldusväärseid, tasakaalukaid ja rõõmsameelseid. Paraku on töötaja just seda nägu, millise töökeskkonna suudab ettevõte luua.
Aina rohkem oskavad töötajad väärtustada ettevõtet, selle sisekliimat, suhtumist töötajatesse. Töötasu otsene suurus ei olegi enam esikohal. Töötajatele “väärilise” töökeskkonna loomine ei ole samuti odav lõbu. Omast kogemusest võin öelda, et olles tegutsenud ka väikeettevõtjana, on võimalused töötaja väärtustamisel kordades suuremad just suuremal ja edukalt majandaval ettevõttel.
Tunnetan vastavat peegeldust täna ka endal, kui saan töötajatelt vastutasuks peegeldusena sooja suhtumise. See annab mulle piisava energia ja tahtmise edasi rassida ja saan oma tööd nautida. Just ettevõtte sisene koostöö ja suhtumine on edu võti, mida tunnevad ka töötajate endi pered ja kliendid.
Seega usun, et suuremas autokoolis on võimalik saada meeldivamat ja kvaliteetsemat teenust, kui ühemehe ettevõttes.
Tagasiside kliendilt on teenuse kvaliteedi tegelik mõõdupuu
Lugedes Postimehe artikli alul mainitud “nimesid nimetamata” autokooli kodulehte, selgub, et ta teenindab aastas üle 15 000 kliendi. Keskmine autokool aga 83. Kuidas on julgenud sellises sektoris üks ettevõte investeerida sellisesse laienemisse ja kuidas ta suudab areneda võideldes nende ühemehe autokoolidega, kes pakuvad odavat teenust?
Ilmselt on just kliendi tagasiside see, mis annab julgust seda tegevust jõudsalt edasi arendada, millega on juba kord alustatud. 15 000 klienti aastas ja ajakirjanduses ega internetis praktiliselt puuduvad negatiivsed tagasisided selles ettevõtte teenuse kohta. Ilmselt räägib see fakt iseenda eest.
Mainitud autokooli juhile on süüks pandud meedias ja liiklussaadetes esinemised. Nagu ütleb meie peaminister - “tule jumal appi !” – meedia ei ole ju loll. Arvamusliidrid on igas valdkonnas ja selleks saamiseks peab omama oma valdkonnas parimaid teadmisi ja kogemusi. Kujutage ennast ette oma erialal samas rollis, kas oleksite suutelised eesti rahvale midagi õpetama ja asjatundlikult kommenteerima?
Kes on online-meedia kommentaatorid artikli ajendiks saanud loo põhjal?
Liiklusteema ühed kommentaatorid on liikluse “vanad kalad”, kes on 1970. - 1980. aastatel keskkoolides või kutsekoolides sõiduõppe omandanud. Nende õpe oli suure suunitlusega autoehitusele, praktiline sõit aga toimus kooli hoovis ja tühjadel tänavatel heal juhul 10-20 tundi ning sõidueksam parimal juhul 5 minutit, olles tegelikult oma olemuselt fiktiivne toiming oskusi kontrollimata. Kaasaegse sõiduki sisemusest ega kehtivast liiklusseadusest ei tea nad täna midagi.
Teised on Facebooki kasutajad, kes püüavad eristuda oma ühiskonnast ja on halvustava suhtumisega. Kui muidu silma paista ei suuda, teen teisi maha, ratsionaalset kriitikat ei suudeta oma piiratud ja väljaarenemata aju tõttu teha.
Näis, kas eelpool kajastatud tegelased on ka veidi laiema silmaringiga ning loevad ka midagi muud, kui šokeeriva, intrigeeriva või kedagi mahategeva pealkirjaga artikleid. Selles veendume kohe nende ridade järel kommentaariumis. Tegemist on minu esimese “ajakirjandusliku eksperimendiga”.
