Enne tätoveeringukandja kritiseerimist tuleb talt küsida, miks ta selle tegi!
Just tätoveering on enamasti sinu CV, su elu episood, sinu slogan. Mida vähem see võõrast, eriti veel õelat pilku riivab, seda parem. Nii säilib ka selle müstiline jõud.
Üks kommentaator mainis, et tätoveerijad kasutavad klienti ära. Kasutavad tema nahka kui tasuta paberit. Töö autor saab paremal juhul veel kusagil võistlusel auhinna ehk rahalisegi veel ja loomulikult ka tuntuse. Vaene klient aga peab oma “rikutud” naha eest peale maksma ja sellega “häbis” edasi elama.
Ega see asi ikka nii ei ole küll. Ka minu draakon on auhinnatud. Sai küll väikeste must-valgete seas vaid teise koha. No mis teha, kui mu õlg draakoni jaoks pisut väikeseks jäi ja ta nii pool selga ka hõlmas. Aga kogu loo juures olid ka minul kasud sees. Kuna töö tehtigi plaaniga festivalil seda näidata, sain kõvasti hinnasoodustust. Teiseks aga eriti oluline asi - kvaliteet. Milline kunstnik riskiks soperdamisega, kui ta enda nimi mängus?
Eriti tobeda mulje jätavad aga kommentaarid, kus võrreldakse tätoveeringut graffitiga. Tõsi, mõlema puhul oleneb tulemus autori oskustes, aga see on ka kõik, mis neil ühist. Kui graffiti üldjuhul on joonistatud võõrale pinnale, tihti ka luba küsimata, siis tattoo puhul see ju nii ei ole. Graffitit on sunnitud vaatama kõik möödujad, kehamaalingud on aga enamasti varjatud ja kui ei olegi, jääb alati võimalus sellise kaunistatud inimesega mitte suhelda.
Muide, minu draakonist ei tea paljud mu tuttavad midagi, tema olemasolu ei osata aimatagi. Ja kui vahel keegi kogemata märkab pluusi varrukast välja ulatuvaid küüniseid, on üllatus suur. Olen ma aga legendi ära rääkinud, mõistetakse ja keegi ei seosta tätoveeringut minu elustiiliga.
Muidugi on alati neid, kes küsivad, et mis saab siis, kui sa oled vana ja krimpsus. Kui aus olla, siis pole ma ju praegugi enam noor, aga draakon on täitsa kobe veel. Vanuri nahk aga on kortsus nagunii, tätoveeringuga või ilma, krimpsus, mis krimpsus, sildeamaks seda enam ei tee. Seega las seal siis olla ka üks draakon, ka kortsus, nagu muistsele sada aastat vanale loomale kohane!
Tegelikult ei meeldi ka mulle mõttetud pildid ümber vöökoha, lilled ja liblikad kõhul või pahkluul. Kahju on neist noortest näitsikutest, kes ilma igasuguse mõtteta, lihtsalt edevusest või massiga kaasa minemisest, oma naha täis sodivad. Ega noormees, kes on oma kaelale hieoroglüüfid lasknud joonistada, teagi alati, et seal on kirjas näiteks “olen tropp”! Ja kaunis punane roos paarikümne aasta pärast kuivatatud roos! Selline kortsus ja värvitu - no ei ole tõesti parim lahendus vist.
Aga ka see on kandja enda isiklik otsus ja valik. Pole minul vaja oma maitset siin peale suruda.
Kogu selle looga tahan lihtsalt südamele panna, et ärge tormake esimese idee ajel esimesse salongi oma mõtet teostama. Uurige ja mõelge, kes, mida ja miks. Loomulikult ei pea tätoveerija olema just tuntud tegija. Tunnen isegi üht äsja alustanut, kes teeb tööd südamega. Aga küsige alati tööde näidiseid, ärge kopeerige tuttava nahal olevat populaarset pildikest. Mida kauem te teemat ja tegijat otsite, seda kindlamalt saate veenduda, mida ja kas üldse seda tahate.
Ja siis pole kõigil teistel vaja enam kobiseda. See on inimese enda nahk - kellele ei meeldi, kogugu maale ja vaadaku neid. Vaba valik. Aga enne kritiseerimist võiks vähemalt küsida talt "miks?" Ehk saate oma tuttavast nii mõndagi huvitavat ja vajalikku teada!
