"Vabandust, aga klassijuhatamise eest ei maksta enamikes koolides mitte sentigi. Öeldakse, et seda tööd tuleks teha missioonitundest. Vaid mõnedes üksikutes koolides, kus juhtkond suudab ruumide rendi, 40-pealiste klasside vms arvelt lisaraha tekitada, saab klassijuhatamise eest ühe tarifitseeritud tunni nädalas juurde, see tähendab ca 45€ kuus juurde, miinus maksud. Eelmisel aastal viidi läbi üks uuring, millest selgus, et üle poole õpetajatest töötab osalise koormusega, sest vastava aine tunde ei jätku. Tunde on poole vähem, palka samuti, aga koolimajas viibimist ja lastega üritustel käimist nõutakse täiskoha jagu. Sama uuringu tulemusel selgus, et enamik õpetajatest on oma isikliku raha eest ostnud tööks vajalikke vahendeid: õpikuid, töövihikuid, paljunduspabereid jne. Kui ma ise alustasin kunagi esimest aastat õpetajana ühes tuntud eliitkoolis, siis esimesel nädalal sain majandusjuhatajalt teada, et kriidid, tahvlilapid, põrandalapid, põrandaharjad jne on õpetaja, mitte kooli majanduse mure. Ka klassiruumi remont, sh põrandavärv tuli osta õpetajapalgast. Koolis, kus viimati töötasin, pidin oma raha eest ostma nt pikendusjuhtme, paljunduspaberit, õppetarkvara, projektori ja arvuti vahelise ülemineku ja üht-teist veel. Kontrolltööpaberitest ja pliiatsitest, liimidest (õpilaste jaoks) rääkimata," kirjeldab kunagine õpetaja seda, mida kõike pidi ta õpetajapalga eest ise soetama.

"Olen paberitega. 10 aastat töötasin ja loobusin. Enda tervise säästmiseks. Õpetatav kaader ja nende eestkostjad läksid iga aastaga aina hullemaks. 1/3 tunnist tuli lihtsalt tegeleda kasvatamata laste kantseldamisega. Eestkostjatel jäi aga õigust ülegi - kaebama sinna ja kaebama tänna. Siis ühel päeval saatsin nad kassi saba alla. Kantseldage ise oma järelkasvu, pole nad minu omad. Praegu mõtlen, et miks ma need 10 aastat pidin seal üldse raiskama. Nooruse sinisilmsus ilmselt. Arvan, et õpetajad ei tule kooli, kui nende õigused on olematud. Kui iga tatt võib sulle öelda, mida tahab ja sa pead seda kõrvad lontis kuulama. Rahaga alandust kinni ei maksa," avaldab teine õpetaja oma 10 aastat kestnud kogemuse köögipoole.

"Olen TÜ lõpetanud kvalifikatsioonile vastav õpetaja, aga palka sain koolis vähem kui mu sekretäridest ja klienditeenindajatest sõbrannad. Koolis pidasin vastu kaks aastat. Ebameeldiv suhtumine käis kõigil tasanditel, direktor, õppealajuhatajad, lapsevanemad, kogu süsteem võib sul kukil olla, sina siis õpetajana katsu täita oma kasvatuslikke, õpetuslikke ja arenduslikke eesmärke. Tööpäev ei lõpe kell 17, vaid lõpeb magamamineku ajal, mis teinekord oli pärast südaööd. Olin küll noor, aga tervis hakkas tunda andma. See poolteist kuud suvepuhkust oli ainuke boonus selle töö juures, aga lõpuks ei aidanud sellestki. Lahkusin koolist ja järgmises töökohas oli mu palk peaaegu kaks korda suurem, seda juba tööle asudes. Lõpuks sain endale ka midagi lubama hakata, korteri osta ja üldse eluga edasi minna. Õpetajana lugesin sente. Tõesti müts maha, et keegi veel seal koolides vastu peab," jutustab kolmas endine õpetaja.

"Mina loobusin õpetajaametist seetõttu, et pidevalt tuleb tegeleda kõige muuga, kui õpetamisega. Mõttetut pabiritööd tuleb järjest rohkem peale. Nüüd on veel ka nii, et lapsele tuleb rõhutada ainult positiivset, kui eksibki või teeb midagi taunitavat, siis ei tohi seda talle otse öelda, vaid tuleb läheneda positiivse sõnumiga, muidu nende enesekindlus langeb. Minu seisukoht oli see, et kui tehakse taunitavat, siis tuleb seda ka öelda. Päris huvitav oleks näha, kui see põlvkond kunagi tööturule tuleb ja peavad rutiinset tööd tegama. Paraku see Innove nimeline asutus genereerib pidevalt uusi tobedusi juurde. Tõesti ei saa aru, miks peab koguaeg midagi muutma, arvan, et pidev muutmine viib palju õpetajaid oma töölt. Paraku 1000-eurone brutopalk noort õpetajat tööle ei too," selgitas neljas kunagine õpetaja.