Meie kamp moodustus juba siis, kui olime 12-13 aastat vanad. Alguses kaklesime niisama omavahel, siis võtsime koolis ette need, kes nägid välja või käitusid meist erinevalt.

Tänavatele läksime siis, kui olime 14-16. Lihtsalt senine koolis niisama kellegi klohmimine läks igavaks ja peale selle olid aja jooksul tulnud ka oskused. Selleks ajaks käisid päris mitmed meist juba trennides, kus õpetati, kuidas lüüa. Olime enda meelest päris andekad õpilased.

Esimesed ohvrid olid tavaliselt kas joodikud või siis tudengid. Joodikud seepärast, et nende peal oli lihtne konflikti üles tõmmata ja neist polnud vastaseid. Tudengid aga provotseerisid toona meie silmis tobeda välimusega.

Hiljem polnud enam sedagi vaja. Mängu tuli ka alkohol. Kui olime 17-19, hakkasid esimesed meist kinni minema, põhjuseks tavaliselt ikka peksmised ja muu sellega kaasnev. Mingi aeg tuli endal aru pähe. Leidsin uued huvid ja seejärel ka uued tuttavad.

Mida ma tahan öelda, on see, et ülim lollus on minna mingi noortekambaga õiendama, juhul kui te ei ole ise Bruce Lee. See pole mingi kodanikujulgus, vaid lihtsalt rumalus. Need "nolgid" tambivad teid lihtsalt ära, isegi kui suudaksite üks ühe vastu situatsioonis end kaitsta.

Kes pole ise sellises situatsioonis olnud, ei kujuta ette, kui tugeva adrenaliinilaksu selline sündmus peksjates põhjustab. Palju oleneb inimese enda psüühikast, aga noorena pole sul eriti veel mingeid piire välja kujunenud.

Ka mind on sõbrad jõuga ära tõmmanud, kui peksin jalgadega valimatult juba niigi maas lamavat ohvrit. Hea, et sel korral inimene ellu jäi. Raske on võhikule seletada, aga sellises situatsioonis on väga lihtne kaotada igasugune kontroll.

Kambaga tüli norida või minna nendega õiendama on väga suur rumalus. Sama hea on targutada midagi julgusest, kui oled pistnud loomaaias käe kiskja puuri ja sellest ilma jäänud.