Kolmekordne rajooni meister olen küll: kaks korda odaviskes ja üks kord tõstmises. Lähemalt, see tähendab tulemustest ja aastatest ma kirjutada ei saa – ma paljastaks ennast ise ja seda rõõmu ma "paljastusgurule" ei paku. Kui tahab miskit korda saata, siis nähku vaeva! Pangu lauale tõendid!

Ma olen küll treeningpäevikut pidanud üle veerandsajandi, aga seda, mida sisse söönud olen, pole tõesti ülesse märkinud. Maapoisi värk: taldrik tuli tühjaks süüa ja virisemise korral tuletati meelde Leningradi blokaadi.

Ükskord on mind kahtlaselt vaadatud ka: see oli tol aastal, kui suutsin rajoonis saada diplomi nii pikamaajooksus kui ka klassikalises tõstmises. Otse ei öeldud, aga külajutud jõudsid suure kaarega ka minuni: süüdistuses seisis "närib juurikaid ja teeb salatrenni".

Minu kehva mälu kompenseerib kodupank – saan välja võtta kümne aasta kontoväljavõtte. Millised inimesed! Vaatan kodanikke, kellele olen raha kandnud, kuid mitmed nimed on täiesti võõrad. Saladusloori ei kergita seletused: "ülekanne", "dengi na veeter", "NB! Tagasi sulas!", "näljapajuk" ja "Peaparanduseks!".

Üks naise nimi on küll tuttav, kellele olen omal ajal üle kandnud viis tuhat krooni ja seletus on: "Arstiabi, laenuks". Tean seda noort naist väga hästi, sest olin temasse hullupööra armunud, aga mis ülekanne ja mis seletus – ei mäleta! Ma ei hakka ennast ärritama uurimisega, sest kindlasti viivad niidid välja sinna, kuhu pole vaja ja ma ei hakka endale ise vett peale tõmbama.

Aga mis toimus ikkagi enne aastat 2004? Pangaväljavõtet teha ei saa, pabereid pole ma alles hoidnud. Sporti olen teinud kõvasti, rahvasportlaste terav tipp pole mullegi võõras. Mõne süsti olen ka ikka saanud, nii Tallinnas kui ka Tartus, aga jällegi ei mäleta, mille jaoks ja mille eest või mille vastu.

Kõhklusi pole, aga kahtlused on: varsti tuuakse välja dokumendid, kus mind tõmmatakse dopinguafääri. Täiesti tundmatu nimi avalikkusele, aga seda vettpidavamate tõendusmaterjalidega mind püünele tiritakse – nii ma kardan. Millegipärast meenub mulle Ben Johnsoni jooks OM-il 1988; vaatasin seda ja ise imesin samal ajal, äraseletatud nägu ees, tuubist "Kosmost".

Oma rajoonimeistri diplomitest ma loobuda ei kavatse ja kui vaja, tuletan meelde igat suutäit söödud jahusuppi, tanguputru, pekikastet ja joodud lehmapiima. Vanaemalt – minu toitumisspetsialistilt – ma kahjuks kommentaare võtta ei saa; olgu muld talle kerge. Lapasepõlvesõbrad otsin ka üles ja siis taastame mälu järgi raha liikumised – kes kellele välja tegi ja mida ostis. Õiglus peab pääsema võidule!

Siiski... väike kahtlus on omalgi hinges, sest meenuvad vanaema sõnad minu kohta: "Hormoonid möllavad poisil ja muskel varsti nagu Lurichil!"