Endine õpetaja: ja kasvavadki põlvkonnad, kes ainult nõuavad, tahtmata ise midagi vastu anda...

Küsisime oma lugejatelt, mis on tänapäeval õpetaja töö juures kõige raskem? Kommentaariumis hakkas silma laialdlast poolehoidu pälvinud mõte, mille autoriks on ema ja endine õpetaja.

Ilmselt kirjutan ma natukene teemast mööda, aga kuna see kripeldab ammugi südamel, siis tahan siinkohal oma mõtted välja öelda.

Eespool juba keegi ütles — meie lastel on üksnes õigused, kohustused aga peaaegu olematud. Elan ühe koolimaja (põhikool) naabruses ja näen aknast seal toimuvat. Õhtul on maja tuledesäras ning koristajate hordid nühivad klasse-koridore-treppe. Need ajad, kui õpilased olid korrapidajad ning ise oma klassiruumi pärast tunde puhtaks pidid tegema, on ilmselt jäädavalt minevik. Suvel lokkab staadioni jooksurajal umbrohi — need ajad, mil õpilased suvel aiatööl käisid ning kooli territooriumi korras hoidsid, on ilmselt jäädavalt minevik. Töötud riisuvad sügisel lehti ja korjavad tuule murtud oksi, samal ajal kui põhikooli “lapsukesed”, keda tuleb seadusega töötegemise eest kaitsta, seisavad kümnepealiste gruppidena sealsamas kõrval ja … teevad suitsu!

Tasuta haridus, tasuta õpikud, tasuta koolitransport, tasuta koolilõuna … ja kasvavadki põlvkonnad, kes ainult nõuavad, tahtmata ise midagi vastu anda. Ma ei igatse tagasi nõuka-aega, kaugeltki mitte! Aga ei saa ka öelda, et tolles ajas kõik halb ja valesti oli. Laste töökasvatus ning jõukohase panuse andmine ühiskondlikku ellu — arvan tõesti, et need nõuded tuleks taas au sisse tõsta, enne kui on pöördumatult hilja.