Endine miilits: Sildam ei olnud KGB agent
Vestlesime igapäevastel teemadel, kui kuulsin telefonihelinat. Telefoni teises otsas oli osakonna korrapidaja, kes kutsus meid Slavikuga osakonda. Kohale pidi ilmuma vormiriietuses. Osakonnas kutsus mind enda juurde osakonna ülem Harri Pääsuke, kes käskis sõita sündmuskohale Vabaduse puiesteele, kuna seal oli värskelt olnud „rõvok“ ehk keegi oli möödaminnes rebinud naise käest koti ja varas jooksis ära.
Ma ei tahtnud kohale minna ja selgitasin seda ka ülemale, et olen oma poja sünnipäevalauas koos oma asetäitja Slavik Popaga. Harri vastas, et seda parem, minge mõlemad. Asi on tähtis, kuna tegemist on Lagle Parekiga – kuulus dissident. KGB on nende tänase koosoleku pärast jalul. Lõin oma kollasele 02-le (mitte miilitsa-auto, vaid kollane „piruka-ziguli“) hääled sisse ja sõitsime Nõmmele Vabaduse puiesteele.
Seal tulid meie juurde KGB-lased, kes käskisid kirja panna kõik toas viibivad inimesed - kuna seal on dissidendid koos ning neil on tarvis infot dissidentide koosolekul viibijate kohta. Majas oli peale Lagle Pareki veel Tunne Kelam, Tiit Madisson, Heiki Ahonen. Üldse kokku 6-7 inimest. Lagle Parek selgitas, et temast möödunud mees oli haaranud tema käekoti ja jooksnud sellega autosse, mis sööstis kohe minema. Õnneks taibati vaadata auto numbrit (M-21, vana „Volga“) ja kirjutati see üles. Lagle Parekil olid kotis järgmise päeva ettekande referaadid, mis olid temale väga vajalikud. Muidugi huvitasid need ka KGB-d.
Peale seletuste võtmist sõitsime osakonda kahtlustatavat autot kindlaks tegema. Helistasin autoregistrisse, andsin auto numbri ning palusin endale tagasi helistada kui andmed auto ja auto omaniku kohta on leitud. Mõne minuti pärast helises mu töölaul telefon.
„Kas jälituse ülem Stas? Mina olen major X KGB-st.“
Vastasin, et olen küll ja küsisin, milles asi.
„Kuule Stas, Sa otsisid mõne minuti eest autoregistrist „Volgat“. Ära otsi. Sellist autot autoregistris registreeritud ei ole. Ja ära muretse, kõik loksub omale kohale.“
„Tähendab, see on teie kätetöö?“
„Stas, ära uuri elu – nii on Sulle endale kasulikum. Küll te oma käekoti kätte saate.“
Telefonikõnest sain aru, et meil pole erilist mõtet otsima hakata, sest see on KGB kätetöö. Järgmisel hommikul helistatigi mulle. „Stas, see olen jälle mina. See, mida te otsite, on Pärnamäe kalmistu lähedal. Jasmiini (vist) tänav nr... trepil. Seal on kõik alles peale ühe pisiasja.“
Sõitsingi antud aadressile. Majas polnud kedagi kodus, kuid Lagle Pareki käekott oli maja välistrepil. Käekotist oli kadunud ettekande referaat, muud esemed olid alles. Käekoti tagastasin mina Lagle Parekile.
Toomas Sildam käis meie osakonnas omal ajal väga tihti. Noore ajakirjanikuna sai ta meilt ja uurimisjaoskonnast materjali artikliteks. Ta tegeles peamiselt alaealiste õigusrikkujatega. Toomasel oli niivõrd lai tutvusringkond ja nende hulgas võis olla küll KGB töötajaid.
Ajakirjanikuna oli tal KGB-lastega kokkupuuteid. Seda, et Toomas oli KGB agent, ma ei usu ja paljud endised miilitsakaaslesed ka seda ei usu. Kui Toomas ka suhtles KGB-lastega, ei tähenda see seda, et ta nende agendiks oleks olnud. Endise Kriminaaljälituse Jaoskonna ülema jutu põhjal leian, et laupäevases Õhtulehes ilmunud kirjutises „Kaks Toomast...“ on alusetult heidetud halba varju Toomas Sildamile.
Artikli autor on Delfile teada.
