Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Endine kohtuametnik: ma ei arva, et oleksin saanud oma töö eest õiglast palka

 (35)
Kohus_pikne
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Lugesin Enn Veskimäe usutlust "Eesti inimene teenib töö eest õiglast palka" ja tekkis suur tahtmine kirjutada omaenda "õiglasest palgast". Olen nüüd juba pea kaks aastat pensionär ja ma ei taha kurta pensionäride raske elu üle vaid tööinimese elu üle, mida elasin enne pensionile minekut.

2004. aastal, olles enne seda üle kahe aasta töötu olnud, lugesin kohalikust ajalehest töökuulutust ja saatsin avalduse koos CV-ga. Kuna olin juba 54-aastane, siis erilist lootust ei olnudki tööle saada. Kuna ma olin kogu selle aja, mis ma töötuna kodus olin, saatnud oma CV igale võimalikule töökohale ja saanud igalt poolt eitava vastuse, siis võis arvata, et ka Narva kohtumaja ei soovi oma seltskonda 54-aastast kohtuistungi sekretäri.

Aga juhtus ime, mind kutsuti vestlusele ja natuke enne uue aasta algust pidin ma juba oma uuele töökohale asuma. Olin kõigepealt väga endast väljas, sest ma elan Iisaku vallas Kauksi külas ja Narvas polnud mul enam ei elukohta ega ka sugulasi enam, kuigi olen Narvas sündinud ja ka oma kaks last olen ilmale toonud Narvas. Pidin leidma endale üürikorteri ja kuna mu lapsed elasid juba oma elu, siis pidin jätma abikaasa üksinda oma Kauksi kodusse ja ise Narva ära kolima.

Selline asi saigi teoks ja minul algas tööinimese töökas elu! Tegin viis päeva nädalas Narva kohtumajas tööd. Reede õhtul istusin autobussi peale ja sõitsin Kauksi koju. Pühapäeva õhtul sõidutas abikaasa mind autoga tagasi Narva, et saaksin esmaspäeva hommikul jälle tööle minna.

Seotud lood:

Minu töötasu oli 5000 krooni. Iga kuu pidin ma sellest rahast tasuma ka korteriüüri. Eraldi eramine eeldas seda, et pidin terve nädala endale eraldi toidukapa ostma. Raha oli vaja ka bussi- ja autosõiduks. Peale selle olid veel teise koduga seotud kulud, mis kõik kokku tähendas, et minu abikaasa maksis mulle peale, et ma terve nädala kodust eemal olin ja endale tööstaaži välja teenisin.

Kui teie töötasu on alla Eesti Vabariigi keskmise, siis koefitsendiks, mille järgi arvestatakse pensioniaasta osakut, ei ole mitte 1 vaid 0,... - vastavalt töötasu suurusele. See tähendab, et kui töötasu on näiteks Eesti Vabariigi miinimumpalk, siis tuleb vähemalt 90 aastat tööd teha, et koefitsent annaks välja peaaegu 1,0!

Nüüd räägin oma tööst ja õiglasest palgast.

Arvan, et see ei ole mingi saladus, et kohtumajad on tööd pungil täis. Kohtuistungi sekretär ei ole selline sekretär, kes istub ainult kohtuistungil ja kui seda ei juhtu olema, siis istub jalg üle põlve, lürbib kohvi ja peksab keelt.

Kogu kirjalik töö alates asja sissetulekust kohtumajasse kuni asja kohtuistungiks ettevalmistamiseni ning kogu vahepealne kirjavahetus, dokumentide väljasaatmine peale istungit ja toimiku äraandmine kohtusekretariaati kuulub kohtuistungi sekretäri ülesannete hulka. Peale selle, et on vaja tegeleda toimikuga, on tarvis kõik need andmed kanda elektroonilisse toimikusse ja teostada arvutis väga palju manipulatsioone.

Kui mõnel kohtunikul ei ole juhtumisi sekretäri, kuna ta on näiteks haigeks jäänud, siis tuleb lisaks enda tööle teha ka tema oma. Selle aja jooksul, mil ma seal tööd tegin, meie töötasu eriti ei kasvanud. Meil oli kõigepealt eraldi Narva kohtumaja, oma juhtkonnaga ja raamatupidamisega ning palk tõusis 6000 kroonini. Siis aga leiti, et on tarvis kohtud ühendada ja loodi Viru maakohus, mis ühendas Rakvere kohtumaja, Kohtla-Järve kohtumaja, Jõhvi kohtumaja ja Narva kohtumaja. Kohale pandi uus direktor, kes esimese hooga saatis kõikidele kohtumajadele kirja, kuhu oli vaja allkiri anda, et kui sa oled nõus 5000 krooniga ja annad selle kohta oma nõusoleku, siis jääd tööle, aga kui oled sellele vastu, võid oma kolm asja kokku korjata ja lahkuda.

Selge, et kõik, kellel oli mistahes põhjusel töökohta hädasti tarvis, sellele kirjale ka alla kirjutasid. Töömahtu ümberkorraldused ei vähendanud.

Mingil ajal töötasu natuke kasvas. Siis tuli masu ja töötasu jälle langes. Peale "masuaja lõppu" aga palk enam ei kasvanud, kuigi tööd tuli üha juurde.

Samas oli väge raske teha tööd erinevate kohtunikega - igalühel oli oma iseloom ja kapriisid. Raskust süvendas veel ka kohtudirektori mitteadekvaatne käitumine - sõna otseses mõttes karjumine ja erilise sarkasmi väljendamine.

Nüüd olen ma kui seitsmendas taevas ja ei pea enam selliste inimestega suhtlema. Tänu sellele, et mul oli vastav kogus avaliku teenistuse staaži, on mu pension 400 eurot kätte.

Ma ei arva, et oleksin saanud oma töö eest õiglast palka ja tean, et kohtuistungi sekretäride palka pole tänase päevani eriti tõstetud. Meil ei ole ka kunagi olnud mingeid muid lisatasusid ja ka preemiaid ei antud kõigile.

Vot selline oligi minu lugu, sellest võiks rääkida ja kirjutada nii mõndagi, aga see ei paranda minu töö käigus katki läinud tervist. Väga raske ja valus on kuulata inimest, kes ei ole teadlik teiste inimeste olukorrast ja näeb asja ainult oma pisikese künka otsast ja väga väiklaselt!