Emad, oskus internetifoorumeid lugeda ei tee teist veel arste!
Viimastel aastatel räägitakse palju sellest, et arstid kirjutavad lastele liiga kergekäeliselt antibiootikume ning vanemad annavad neid iga pisihäda (kasvõi nohu puhul) lastele. See aga võimaldab uute bakterite arenemist, mis on antibiootikumidele immuunsed. Jälle probleem. Kuigi vahel tundub, et osadele vanematele näib see lausa meeldivat, et nende lapsed haiged on. Siis on teemat, millest rääkida ja tähelepanu saada.
Mäletan endist töökaaslast, kes pidevalt sõelus lapse pisihaiguste puhul arstide vahet ja isegi antibiootikumide küsimine oli eraldi lugu, mida rääkida. Lõpuks oli ta leidnud ka arsti, kes tihti antibiootikume välja kirjutas ja kui see juhtus, siis kuulsid seda lugu detailselt kõik ümberkaudsed. Ja see ei ole ainus näide mu tuttavate hulgast.
Kas just nende asjade tõttu või mõnel muul põhjusel on tekkinud uus kogukond emasid, kes on otsustanud, et nemad oma lastega arstide juures ei käi ja ravimeid ei anna. Heal juhul kasutatakse looduslikke preparaate. Jah, kergemate haiguste puhul ongi see loomulik. Kui ise laps olin, raviti palavikku viinasokkidega ning köha kuuma piima ja meega. Kui aitab, siis ei peagi ju lapsele kohe tablette sisse uhama hakkama. Ent kui lapsel on raskem haigus, siis rohtude eiramine võib ju viia sügavamate tüsistusteni.
Millest sellised mõtted? Sõin hiljaaegu kohvikus lõunat ja minu kõrvallauas istusid kaks naist, kes rääkisid laste allergiatest. Üks uuris teiselt: „Kuule, sinu lapsel on allergiahood olnud, kas teil on mingi foorum või muu koht ka, kus te saate arutamas käia, et kuidas nende asjadega toime tulla?“ Esimene selgitas seepeale, et ta annab tavaliselt apteegis käsimüügis olevaid ravimeid, aga raskemateks puhkudeks on ka arst retsepti kirjutanud. Kui hoog tugevaks läheb, annab neid. „Aga mille vastu su laps allergiline on?,“ päris ta sõbrannalt. Kes minule (ja ilmselt ka teisele emale) üllatuseks vastas nii: „Mulle endale on hakanud tunduma, et puuviljade ja teatud tüüpi pesupulbrite, vahel on ta ikka päris korralikult lapiline ja hingeldab koledasti. Väga raske on hakkama saada.“ Kui allergiatega kokku puutunud lapse ema oli ennast kogunud, siis küsis ta: „ „Aga mida arst on öelnud, et millele ta võiks allergiline olla?“ Selle küsimuse peale sai ta eriskummalise vastuse: „Ei-ei. Ma ei ole arsti juures käinud temaga. Ma ei taha, et teda mingiks allergikuks hakatakse kutsuma. Peab ikka ise kuidagi piiri peale saama sellistele asjadele.“
Mismõttes allergikuks kutsuma? Ehk sellel lapsel ei olegi allergia, vaid astma? Või mõni muu haigus? Sellised asjad ei ole ju lihtne külmetus, vaid mitte ravimise korral süvenev haigus. Olin peaaegu ise valmis nende vestlusele vahele segama, kuid õnneks kogus ka teine naisterahvas ennast kiiresti ning käskis isehakanud arstist emal ruttu arstide juurde minna. Lubas isegi enda arsti kontaktid anda ning ütles, et allergia ravimist ei tohi kuidagi vältida. „Ma usun, et nii minul kui mu lapsel on täiesti ükskõik kas teda kutsutakse allergikuks või mitte, peaasi, et ta terve on,“ lõpetas ta oma mõtte, millega ka ise nõustusin.
Mis valiku ema lõpuks tegi, jäi mulle muidugi teadmata. Loodan, et ta võttis mõistuse pähe ja läks arsti juurde. Selle loo taustal soovin kõigile lapsevanematele südamele panna, et olenemata faktist, et tänapäeval on info igasugu haiguste kohta saadaval nii ajakirjades kui internetis, ei tee selle info tarbimine teist veel arsti. Ka foorumites teiste emadega kogemusi jagades, ei ole teil ikkagi piisavalt teadmisi, et last ainult nende nõuannete järgi ravida. Loomulikult tuleb jälgida, et iga pisihäda puhul lastele kangeid rohtusid sisse ei topitaks, ent täiesti ravimata jätta neid ka ei tohi.
