Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Ema pihib: elu välismaal väikese lapsega ajab mind hulluks!

 (71)
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreerivFoto: Ilmar Saabas

Naisteka foorumis kurdab üks välismaale kolinud ema, kuidas elu võõras kohas koos väikese lapsega teda rusub ja muserdab.

No ma ei jaksa enam elada välismaal, üksindus ja rutiin lihtsalt tapavad mu ma tunnen kohe seda. No elan väikse lapsega koos. Oma korter, hea töökoht-isegi liiga hea ja võimalus edukalt karjääri teha, aga tapab see rutiin. Iga päev ainult töö ja kodu, mitte midagi muud.

Kõik sõbrad ja pereliikmed on Eestis. Siin on muidugi ka tuttavad, kellega suhelda (töökaaslased ja lapse lasteaiakaaslaste vanemad), aga kõik vanad ammused sõbrad Eestis on hoopis teine asi — vanu asju meenutada ja naerda saab kogu aeg, siin nagu ei ole kellelgi huumorimeelt ja kõik elavad nagu kuskil teises maailmas, et raske on ühist teemat leida ja enamasti saab lihtsalt üle korrata jälle ainult töö töö ja veelkord tööasju. Mind ajab iga asi juba nii närvi, et lihtsalt ei tahagi enam kellegiga suhelda siin. Vaba aega nagu ka on piisavalt… vähemalt kui nädalavahetusel kodus olen kaks pikka päeva, siis peaks saama nagu midagi tehtud ka, aga no ei suuda ennast kokku võtta isegi mitte nii palju, et arved ära maksta. Lihtsalt ei taha enam mitte midagi teha ja ei suuda keskenduda millelegi ega oma peas selgust saada, mida ma tegema peaks või mis ma teha tahan.

Eesti vahet ei saa ka ju iga kuu sõita. Palk on küll hea, et elan ilusti ära, jaksan üüri ja muud arved tasuda, aga midagi üle jäämas nagu ka pole, et tihedamini Eestis käia näiteks. Hirmsasti tahaks Eestisse tagasi kolida ja rahulikult kodus olla, vaadata kuidas laps õues ringi jookseb ja teistega ka suhtleb. Siin ta ripub kogu aeg minu küljes kinni ja ei oska siin korteris midagi välja mõelda nagu minagi ja loomulikult üksi ei ole põnev ka midagi teha või mängida. Aga ma ei saa ju ka kogu aeg õhtuti ja nädalavahetustel lapsega mängida, kui pean süüa tegema ja koristama, pesu pesema, söögipoes käima jne. Ehk siis kõik tavapärased toimingud on vaja ära teha ja siis oleks vaja vahepeal rahulikult keskenduda ja natuke paberitööd teha nagu näiteks tuludeklarastiooni täitmine, kuhu tuleb mingeid numbreid välja mõelda, aga ei ole ju võimalik keskenduda ja kõike ei jaksa oma uneajast ka teha.

Seotud lood:

Samas Eestis elades (linnast väljaspool) ei saaks ma kohe kindlasti sellist palka, et ära elada, sest maal elades ei ole ju töökohti valida. Ja pole mõtet mulle soovitada, et pean endale vaba aega leidma ja lapse hoidu andma, kui see ei ole mitte kuidagi võimalik. Enne kui laps kuhugi minust maha jääb, peab ta õppima inimest tundma ja kui kui korra on keegi mu last juba valvanud, siis edaspidi ei vasta enam isegi telefonile, sest minu laps ei ole selline, kes istub tundide viisi omaette nurgas ja mängib vaikselt. Ta tahab kellegagi koos mängida ja üksi ei ole kauem kui ehk viis minutit. Ja ma ei leia ju iga kord, kui vaja oleks, uut lapsehoidjat. Igaühele last ei usalda ja sinna läheb juba meeletu aeg, kui neid lapsehoidjaid otsin ja lõppkokkuvõttes ikka ainult üheks korraks on see hoidja.

Ei tea, mida teha, ei suuda midagi välja mõelda, kõik tundub järsku nii rusuv ja seda juba pikemat aega. Ei suuda midagi positiivsena näha, mitte miski nagu ei õnnestu enam ja puhata ka ei saa kuidagi, ei mäletagi millal viimati ühe öö korralikult magada sain. Pea igal ööl jookseb lapsel ninast verd ja pean selle peale ärkama ning pärast ei suuda enam uinuda või näen mingeid õudukaid unes, et olen sisse maganud või tööpäeva ära unustanud. Või midagi muud, mille peale ma loomulikult taas ehmatusega üles ärkan. Või rallib keegi ilma sumbutita autoga gaas põhjas esimese käiguga akna tagant mööda ja ma ei saa lihtsalt magada...

Ma ei tea kas ma olen tõesti lolliks minemas, aga kõik on kuidagi negatiivne minu jaoks peale töökoha ja töö tegemise.