Lasteaeda viiakse lapsed enamasti 9-kuuselt, kuna siis lõppeb palgaga seotud emapalga maksmine ja edasi saadav riiklik toetus on paljude arvates pisku. Lasteaias on kombeks vahetada rühmaõpetajaid ja pole harv, et seda tehakse korraga kõigi kolme õpetaja puhul. Väidetavalt ei peaks see lastele mingit mõju avaldama - ega võõrastesse ei tohikski ju kiinduda.

Nagu sellest oleks vähe, siis tõstetakse lapsi ühest rühmast teise ka. Selle puhul vaadatakse vanust. Ühes rühmas on ühevanused lapsed. Nii, kui kellelgi on olnud sünnipäev ja saanud nö.aasta vanemaks, siis viiakse kohe vastava vanusega rühma. Niisiis võib mõni lapas üle elada mitu meeskonna vahetust lühikese aja jooksul. Kui oma rühmas vahetus õpetaja, siis viiakse ta teise rühma, kus on uued õpetajad ja nende seas tehakse ka varsti vahetus. 

Eesti lasteaedades on enamasti ikka samad õpetajad terve aasta jooksul ja lausa sõimest aia lõpuni. Konkreetselt meie lasteaias jälgitakse isegi seda, et õues olev mänguplats ka oleks sama. Esiteks tekib lastel niimoodi oma kodupaltsi tunne ja mälu ning saavad ju lapsed koos õpetajaga seal lilli istutada ning hoolitseda “oma” eest. Samuti on väga vahva tunne käia teise rühma lastel külas, teisel platsil külas.

Soome koolis tehakse ka taolisi laste “segunemisi”. Ühest klassist võetakse grupp lapsi ja viiakse teise klassi. Seda saab teha suurtes koolides, kus on nö paralleelklassid. Uus klass, uued õpilased, uued õepetajad, uus harjumine, võimalik et parimast sõbrast lahkumine. Taas üks stressitekitav olukord, mis mõjutab nii õpitulemusi kui ka lapse vaimset enesetunnet. Nüüd ma mõistan, miks soomalste seas on diagnoositud nii palju meeleoluhäireid ja depressiooni. Kui maast-madalst on häiritud lapse turvatunne ja kiindumissuhe, siis on tulemused etteaimatavad.

Positiivne nende koolisüsteemi juures on see, et kõik põhiharidust pakkuvad koolid on võrdsel haridustasemel. Pole vahet, kas õpid maakoolis või linnakoolis, õpitakse sama õppekava – ja samade õpikute alusel. Kui laps elab koolist kaugemal kui 500m siis on tal võimalus kasutada koolitaksot, mis veab teda hommikul kooli ja pärast tunde koju ka. See on esimese kuue aasta jooksul perele tasuta. Mäletan, et minu põhikooli aegne sõbranna käis iga päev 4km jalgsi ja sellest 3km oli metsavaheline tee(üks ots), üsna kõle pisikesele tüdrukule.

Lasteraha on neil suurem kui meil. Kui mina saan lasteraha alla 100 euro ja meil on peres kaks last, üks neist alla 3-aastane, siis seal saab ühe lapse puhul 100 eurot ja edasi on summa suurem.

Meil oli varem lapse haigestumisel haigusraha alla 12-aastase lapse puhul 100%, nüüd kahjuks võeti see hüvitis 80%-le ja paljud vanemad viivad oma tõbised lapsed lasteaeda või kooliealised lapsed istuvad üksi kodus. Soomes on aga nii, et esimesed kolm päeva saavad vanemad 100% palka tööandjalt ja edasi haigusraha 50% palgast.

Vahva on see, et laste mänguväljakul on olemas autod ja rattad ning liivakasti mänguasjad. Suuremad masinad pannakse ööseks majakesse luku taha ja hommikul võtab pargi hooldaja need taas välja. Pargid on aiaga piiratud, aga mitte lukustatud, kuid vandaalitsemist seal pole!

On olemas ka laste liikluslinnak, kus väiksemad ja suuremad lapsed saavad harjutada autoga sõitmist. Kiivrid antakse ka, kui enda oma on koju jäänud ja piletit ei ole vaja osta. Linnakus on kõik nagu päriselt: teekattemärgistus, liiklusmärgid, valgusvoorid ja ringteed, ülekäigurajad jne.

Kevadel lugesin kellegi pahameelt Tallinna Lastehaigla parkimissüsteemi üle. Et üks tund on parkimiskellaga tasuta ja edasi peab maksma, kui just ei viitsi joosta ja kella edasi keerata. Soomes ei nurise keegi selle üle, et parkimine on kõikjal tasuline, isegi polikliinikute ja haiglate juures. Isegi erakorralise abi järgi minnes pead maksma. Kusjuures seal pole ka M-parkimist, seega pead maksma aparaadi juures ja kuna iial ei tea, kui kaua võib aega minna, siis makstakse igaksjuhuks üks tund ja veel paar tundi peale, trahvi ei tahaks ju saada (need on väga suured). Õnnetus ei hüüa tulles ja vahel rutatakse arstiabi saama nii, et rahakott jääb koju - päris kahju on neist inimestest.

Suurte kaubanduskeskuste juures saab ikka ostlemise ajal tasuta parkida ja linnas mõne pargi või sadama juures ka. Aga sealgi ei saa kasutada meetodit, et nihutad vajadusel parkimiskella edasi. Sealsed kontrollid käivad ja pildistavad autosid ja armatruuril olevaid kellasid. Kui tahad kauem parkida, siis ei piisa vaid kella seierite edasi keeramisest vaid pead ka auto asukohta vahetama. Hea kui samal ajal on vähemalt kaks juhti sama sooviga, vastasel juhul oled hädas. Kas maksad parkimise eest või ei maksa ja nihutad kella ning riskid trahvi saamisega või lähed minema.

Võib-olla on see tingitud kallist parkimisessüsteemist, aga võib-olla ka millestki muust, kuid paljud soomalsed kasutavad liiklemiseks jalgrattaid. Ja rattaid saab kõikjal hoida ja reeglina neid ei lukustata! Vat see on imelugu. Näiteks üle kolme tuhande töötajaga haiglas on rattaparklas vähemalt 1000 ratast ja need ei ole lukustatud. Ja kellelgi pole hirmukübetki, et ta tööpäeva lõppedes võiks avastada tühja koha oma ratta asemelt. Sama lugu on ka korterelamute juures. Kõik rattad on ööpäevaringselt väljas, mõnel ka lapse tool ratta küljes. Ei ole aeda majal ümer, ei ole videovalvet, aga on inimeste südametunnistus ja ausus.

Ja lõpuks! Hinnad poodides ei ole sugugi nii madalad kui Eestis arvatakse. Mina sattusin olema Kesk-Soomes sellel nädalal, kui üheski poes polnud allahindluste aega. Ja ma ei leidnud mitte ühtegi täishinnaga toodet, mis oleks olnud odavam kui meil.

Seal elav sõbranna rääkis, et raamatud on Soomes väga kallid (veel kallimad kui meil), aga kui tulevad allahindlused, siis need on arvestatavad, no ikka 70% ja pealegi.

Sõitsin tagsi koju ja mõtlesin, miks siis ikkagi ülistatakse nii väga Soomet ja sealset elu, lisaks sellel, et seal on ka kaunis loodus ja palju järvesid, et maatee ja metsa vahel on võrkaed, et vähendada metsloomade ja autode kokkupõrkeid. Tõenäoliselt ikka seepärast, et palgad on seal kõrgemad kui meil. Ja kui saaks elada nii, et palk on Soomest, aga hinnad Eestist, siis oleks ju elu super!