Elu on hirmutav

Kui ma laps olin, kartsin paljusid asju. Kartsin, et ema sureb ära, et isa vihastab minu peale, et lennuk kukub meie majale peale või et dinosaurused tulevad. Ämblikke kartsin ka. Mõtlesin siis, et kui suureks saan, siis ma enam nii palju ei karda.

Nüüd olen suur ja miskipärast ei ole hirme vähemaks jäänud. Mõned on küll ära kadunud - tean nüüd, et dinosaurusi ei ole olemas ja ämblikud ei ole ohtlikud, aga lisandunud on terve hulk uusi hirme.

Nüüd kardan ma kiirust  ja autosõitu - satun paanikasse, kui autojuht üle sajaga sõidab. 

Kohutavalt kardan kõrgust - vaatetorni ma enam ei roni. Tivolisse pole mul ka asja. Rakvere kindlusest jäi mul suurem osa vaatamata - liiga kõrgel.

Kardan haigusi.  Vanasti kartsin ainult arsti, aga nüüd kardan haigeks jääda ja ära surra. 

Äikest olen hakanud kartma - ja lisaks äikesele ka päikesetorme. 

Kardan töökohta kaotada.  Mida ma siis peale hakkan?

Kardan suhteid luua. Äkki satun vägivaldse mehe või luuseri otsa?

Ja ma kardan sellest kõigest ka rääkida, sest mu sõbrannad naeraksid ennast puruks, kui sellest kuuleksid.

Muidu on mu elu ju ilus, kui ainult nii palju hirme ei oleks.