Kõigepealt selle eest, et olen naine, siis selle eest, et mul on laps, loomlikult ka selle eest, et mõne arust olen liiga kopsakas, samas ka selle eest, et mõne meelest kõhn.

Oma osa saan ka kindlasti veel rahvuse eest ja ka haridus jääb loomulikult kellelegi hambu. Ja vanus - see vist on üks igavesti hea põhjus diskrimineerimiseks. Ikka, et kas liiga noor või siis hoopis vana. Küllap diskrimineeritakse mind ka seepärast, et olen blond. Õnneks on viimane põhjuseks, miks ma sellest suurest alavääristamisest siiani aru pole saanud.

Jube lugu, tuleb õppida uuesti elama ja arvestama, et igal sammul keegi sind diskrimineerib. Kui asju selle mätta otsast vaadata, siis nii see ongi. Kuidas ma, loll, võisin küll arvata, et meeste palk on kõrgem ikka seetõttu, et enamasti ka nende tööd rohkemat füüsilist- või vaimujõudu vajavad. Miks ma eeldasin, et mehed ongi teatud olukordades taibukamad, külmema närviga, oskusega näha asju laiemas perspektiivis?

Vaesed naised, me ju nii tahaks end 110 % pühendada tööle, saada kodus sõimata, et laste jaoks aega pole. Ja kindlasti meeldiks meile ka olla firmajuht, sest siis saaks komandeeringusse sõites alati mehelt kaasa mõnusa kohvritäie sõimu. Too arvaks ju, et läheme armukesega sehkendama. Jube diskrimineerimine ikka küll.

Ja üldse ei taha ma tänasest enam naine olla. Mehed ei pea end raseerima, nad ei sünnita kunagi ja pole neil kohustust melodraamade puhul nutta. Mõni mees muidugi sooviks seda kõike kaasa teha  Asi on tegelikult läinud lausa nii hulluks, et nüüd diskrimineerivad naised ka teisi naisi. Kuidas muidu mõista Katrin Lusti viimast lugu. Nimelt räägib “lustikummut” purunenud suhetest, kus enamasti peame süüdlaseks naissoo esindajat.

Olgem ausad, nii see on. Saades teada, et mehel on armuke, sõimame me küll kallist kaasat seaks, aga süüdi jääb ikka see õrnem pool. Mina, muide, olen samasugune. Piinlik küll, miks me alati süüdistame kõiges halvas oma suguõdesid? Neid alavääristades püüaks ma nagu end paremaks muuta. Päris vastik on mõelda, et enamus naisi peab teist naist potentsiaalseks ohuks.

Sellise suhtumisega me hoopis diskrimineerime mehi. Me ei suuda uskuda, et nad võivad võrgutamiseks olla piisavalt ahvatlevad, osavad. Ja kui nad seda lõpuks ometi siiski on, siis diskrimineerivad nad jällegi naisi, kasutavad meid vaesekesi oma sarmiga ära. Ja kui ei kasuta, siis järelikult peavad nad meid liiga paksuks või vanaks. Nokk kinni, saba lahti.

Varem arvasin, et minu endine ülemus manipuleerib minuga - lähedaste inimeste vahel ikka juhtub. Nüüd siis tean, et hoopis diskrimineeris. Jube - mida ma nüüd selle teadmisega küll peale hakkan? Ja töötukassa diskrimineeris mind täiega, no ei lasknud rahulikult töötu olla, pidas liiga targaks ja osavaks. Vägisi koolitati, et saaks ikka kaelast ära. Seda ma neile andeks ei anna, inimesel on ikkagi õigus olla loll ja laisk.

Ja kõik need tööandjad, kes palka maksta ei taha, diskrimineerivad. Loll vabandus, et kuna tootele pole nõudlust, pole ka sissetulekut, millega maksta. Selge ju see, et maksku korralik palk ette, küll ma siis toodet ka ostan ja näe, saabki järgmine kuu jälle palka maksta. Nii või!?

Tegelikult diskrimineerib riik ka neid inimesi, kes pole veel siit nelja tuule poole lehvinud. Vähe mõnitab, liiga palju annab lootust. Tuleb ikka vint lõpuni keerata ja siis oleks kogu rahvas võrdne, kõik koliks mujale. Ainult, et seal paremas kohas diskrimineeritaks meid vist jällegi?

Eks lugejad diskrimineerivad mind ka. Ei viitsi nad tihti artiklit läbi lugeda, siis kommenteerivad pealkirja või teiste kommentaare. No kuulge, selle pealkirjaga diskrimineerib mind Delfi toimetaja. Tema mõtleb selle välja, sest minu pandu pole teie jaoks piisavalt atraktiivne. Teie oma viga, kui selle konksu otsa lähete, aga teisiti arvamise eest, eriti, kui ei olda arvamust läbigi loetud, sõimamine, on inetu... ei, diskrimineeriv ikka! Tõsi, on neid ka, kes loevad, minu mustast huumorist arugi saavad. Viimati kirjutas üks selline väga asjaliku kommentaari:

"Mina näen selles artiklis ettevaatlikku kriitikat meie ühiskonna silmakirjaliku poliitkorrektsuse aadressil. Me ei tohi enam nähtusi nimetada nende õigete nimedega, sest faktiline korrektsus ei ole poliitkorrektne. Erinevuse mainimine (isegi ilma kommenteerimiseta) on kohe tõlgendatav solvanguna."

Aga miks on nii, et me laseme mingi erinevuse neutraalset väljatoomist kohe diskrimineerimiseks nimetada? Sest meie ühiskond ongi selline hambutu - me laseme igalühel provotseerida ennast eneseõigustusse. Ja kõik vähemused kasutavad seda ära.

Tegelikult neeger on neeger, juut on juut, eestlane on eestlane, paks on paks ilma mingi negatiivse tagamõtteta. See, kes sellest solvangu välja sünteesib, on ise rikutud ja solvab seda inimgruppi
Just nii see ongi. Seni aga, kuni me ei mõista, et mitte alati ei rünnata meid, et alati pole kõik me vastu halvasti meelestatud. Seni, kuni näeme kõike ja kõiki mustades värvides, ei muutu miski. Kui, siis vaid see, et meie väike isamaa saab tiitli  EMil - diskrimineerimises. Elagu Eesti Diskrimineeriv Vabariik!