EKA vs ERM - mida on meile rohkem vaja?

Kuigi seda kuigi tihti ei juhtu, olen hiljuti kaks korda Eesti kultuurielu puudutavaid uudiseid lugedes tõsiselt üllatunud. Mõnda aega tagasi, siis kui teema veel nii ütelda meedias üleval oli, lugesin et Eesti Kunstiakadeemia hoone krundi peale ihuvad hammast mitmed kinnisvarahaid.

Mulle torkas silma, et kõige paremat positsiooni neist omab Kunstiakadeemia kõrval asuva Cafe Plaza omanike grupp, kes samas antud teemal kõige madalamat profiili hoiab, kära vaibumist oodates. Mitte et mind oleks silmi kergitama pannud põgusalt kireldet tehingu omapära, kus hämara sihtasutuse vahendusel omandati linna peale 'jalutama läinud' EKA krundi esmaostuõigus, aga mulle tundus ja tundub kurb, et meie meedia eesti kunsti meka maha parseldamisega juba ette arvestanud on.

Ja alles täna hommikul võis lugeda, et lisaks EKA-le on eurorahadest ilma jäämas ka Vabaõhumuuseum, kuna abilinnapea viibib puhkusel. Ka bürokraatlik paindumatus pole sugugi nii suur uudis, aga siinkohal üllatab mind hoopis see et meie kultuuripoliitika meedia poolt niivõrd mõjutatav on. Mitmed koalitsioonipoliitikud on ju kinnitanud, et Vabaõhumuuseumist kirjeldamatult kulukam, Euroopa suurimaks muuseumiks püüdlev ERM Kulka poolt rahastuse saab.

Ma tahaksin küsida teiste lugejate arvamust, kas poleks ainumõeldav tagada enne kopa maasse löömist juba rajatud muuseumite toimetulek? Ning samamoodi, kas enne kultuuripärandi eksponeerimist ei tuleks tagada selle jätkusuutlikus? Ma usun, et isegi Laine Jänes oleks omal ajal neist asjadest aru saanud.