Eestlastele meeldib kui Eestit peetakse põliseks Euroopa maaks, mis pole mitte kõige läänepoolsem tükk Ida, vaid kõige idapoolsem tükk Läänt

Igal rahval on omad iseärasused ja kombed. Lauri Vahtre tutvustab oma raamatus "Eestlane seest ja väljast" neid asju, mis eestlase meele sulama paneb ja südant rõõmustab.

Kiituse nagu laitusegagi tuleb teatavasti olla ettevaatlik. Näiteks kui öelda usbekitarile: "Sa kõnnid nagu kaamel", siis on tegemist galantse komplimendiga. Kui sedasama öelda aga näiteks norralannale või eestlannale, võite tänutäheks saada kõrvakiilu, sest tavaliselt ei tea ei norralanna ega eestlanna, kui kaunis ja graatsiline loom on kaamel. Neile tuleb hoopis öelda, et sa kõnnid nagu gasell.

Eestlast võlub, kui kiidetakse tema aeda ja tema töökust. Nii et kui mõnel pool maailmas sobib öelda: "Oo, kui hästi teie oskate pidutseda!", siis selline kiitus paneb keskmise eestlase imestunult kulmu kergitama. Aga kui öelda: "Oo, küll sa oled siin suure töö ära teinud!", siis ta sulab. Või kui keegi oskab märgata põldudelt ära veetud kivide hunnikuid ja tähendab,et see rahvas on sajandite jooksul palju tööd teinud ja vaeva näinud, siis võib eestlane selle peale lausa härdaks muutuda.

Eestlastele meeldib, kui neid nimetatakse põhjamaalaseks ja imestatakse, kuidas nad suudavad üle elada oma pikad pimedad talved ning saavad magada ka suvel, kui öösel pimedaks peaaegu ei lähegi. Kuid on ka selliseid asju, mis meeldivad vist kõigile maailmas, kui erandlikud veidrikud - keda leidub alati - kõrvale jätta. Nii nagu iga teistki rahvast, nii võlub eestlast see, kui teda, tema maad ja tema rahvast kiita. Selle juures tuleb aga arvestada, et eestlane püüab kiitjale tingimata vastu vaielda. Ta peab seda ilmselt kuidagi soliidseks, härrasmehelikuks, viisakaks. Kui öelda prantslasele, et Prantsusmaa on ilus ja prantsuse kirjandus suurepärane, siis viimane tõenäoliselt noogutab selle enesestmõistetava tõsiasja peale. Või kui te kiidate itaallasele itaalia keelt. Kuid öeldes eestlasele, et eestlased on viimase paarikümne aastajooksul uskumatut edu saavutanud või et Eestis on ilus taevas, hakkab ta kätega vehkima. "Mis edu?" vaidleb ta peaaegu pahasel tvastu. "Meil on niipalju vaeseid, meil on loll valitsus, meie külad on tühjad ja majandus sureb kohe välja." Ilusa taeva kohta aga teatab ta, et te olete hoopis segi läinud - Eesti taevas on madal ja hall ning kliima maailma kõige vastikum. Ent teie ärge heitke meelt. Jääge enda juurde. Kinnitage eestlasele visalt, et see-ja-see asi on Eestis hea ja mõni koguni väga hea. Lõpuks ta nõustub teiega - kui mitte avalikult, siis südamepõhjas. Vaid keelt ja keelekõla puudutava komplimendi võib eestlane vaidlemata vastu võtta. Kuid ka siis tammub ta enne kohmetult jalalt jalale, muigab ebalevalt, lööb käega ja pomiseb: "Nojah, on teine jah päris kena kõlaga".

Suhteliselt kartmatult võib kiita ka rahvarõivaid. Tegelikult on kõigi maailma rahvaste rahvarõivad ilusad, aga kõigile meeldib, kui nende omi eriti ilusaks peetakse. Loomulikult meeldib eestlasele, kui võõramaalane oskab kasvõi mõne sõna eesti keelt. Jällegi tasub tähele panna erinevust: inglane, prantslane või itaallane eeldab, et te oskategi vastavalt kas inglise, prantsuse või itaalia keelt ning kui üritate temaga suhelda mingis muus keeles, siis ta paneb seda kas imeks (inglane) või pahaks (prantslane). Eestlane ei ootagi, et keegi tema keelt oskaks, piisab vaid mõnest sõnast. See soov polegi nii lapsik, kui pealt paistab. Eestlase peamine mure rahvusvahelise kogukonna liikmena on see, et teda ei teata või peetakse venelaseks ja tema maad Venemaaks. Ning imestatakse, miks on üleval ladina tähtedega sildid. Kui keegi oskab mõnegi sõna eesti keelt, siis see juba tähendabki,et inimene on omandanud mingisugused elementaarsed eelteadmised, mis rahva ja mis maaga on tegu. Sama mõjuga on, kui oskate nimetada ja kiita mõnd Eesti suurmeest, näiteks maletajat Paul Kerest või maadlejat Kristjan Palusalu, või oskate nimetada mõnd eesti kirjanikku, lauljat vmt.

Lühidalt öeldes - eestlast võlub pööraselt, kui teda peetakse omaette rahvaks ja tema keelt omaette keeleks, kellel on õigus olemas olla ja maailma asjades kaasa rääkida. Ja kui Eestit peetakse põliseks Euroopa maaks, mis pole mitte kõige läänepoolsem tükk Ida, vaid kõige idapoolsem tükk Läänt.

Autor: Lauri Vahtre

Allikas: Lauri Vahtre "Eestlane seest ja väljast", kirjastus Pilgrim