Miks? Sest praegu on Eesti täis inimesi, kellel puudub igasugune arusaam, misasi see raha on ja kust tuleb.

Sain hiljuti päranduseks väikese korteri. Korter oli üsna heas korras. Lasin vana mööbli välja viia, vahetasin tapeedid ära, panin uued liistud ja laminaatparketi. Sai täiesti tavalise viisaka tudengikorteri. Selle üürisin välja turuhinnast kakskümmend eurot soodsamalt. Üürnike vahel sain tänu sellele lausa valida ja paar päeva pärast kuulutuse ülespanekut kolisid kaks väga toredat noormeest sisse. Saime veel sõbralikule kokkuleppele, et võivad kassi pidada, kui tahavad.

Ainsana on otsust korter remontida ja enda valitud üürnikule anda mõistnud ema, kes on eluaeg raamatupidajana töötanud. Kõik, kaasa arvatud mu enda elukaaslane, olid hämmingus - ma ei müügi? Aga kui sa korteri maha müüksid, saaks kohe reisile minna, uue uhke auto osta, uue teleka osta, Wii osta, uue arvuti osta ja aasta otsa lahedamalt süüa-elada?!

Minu seletused, et võimalik kahesajaeurone igakuine sissetulek järgmised 20-30 aastat (kuniks meie enda laps oma elamist vajab) tähendab üle seitsmekümne tuhande euro kasumit pluss korter jääb ka alles, jooksid liiva. Inimesed ei mõistnud, miks ma valisin nii nagu valisin. Miks ma vahetasin hetkelise adrenaliini ja naudingu mõistlikuma investeeringu vastu.

Samuti torkab järjest enam silma, et kiirlaenufirmad on turul sama tegijad kui oma algusaastatel. Ehk pisut suukorvistatud, aga üüratu protsendiga tarbimis- ja kiirlaene pakkuvad firmad ei ole kuhugi kadunud!

Aastaid tagasi ennustasin ülbelt, et need kaovad küll kiiresti. Paar-kolm protsenti kliinilisi idioote, kes selle õnge lähevad, saavad oma vitsad kätte. Ülejäänud inimesed on kaugelt liiga targad, et minna millegi nii labase ja ohtliku õnge nagu SMS laen.

Ma eksisin! Jah, tunnistan, eksisin. Kiirlaenufirmad mitte ainult ei õilmitse, vaid selles osas on "kapist välja" tulnud palju inimesi, kellest ma poleks kunagi uskunud, et nad võiks nii rumalad olla. Mu kolleegid, sõbrad...

Olen meeleheitlikult üritanud neid teemasid inimestega arutada ja avastunud, et täiskasvanud inimestel on väga hägune arusaam sellest, mis on intress, kui palju on protsent ja kuidas seda arvutada, mis on euribor, kuidas teenivad pangad raha ja nii edasi. Usun ehk jällegi naiivselt, et seda saaks parandada.

Mu enda teadmised majandusest ja rahast pärinevad mitme aasta eest, kui aasta majandust õppisin ja siis teistel põhjustel pooleli jätsin. Aga mul pole kunagi võlgu olnud, mul pole eelarvesse "auku" tekkinud, ma olen alati suutnud ilma mõtlemata peast öelda oma õppemaksu iga-aastase intressi. Olen ehk geenius?! Aga ei ole ju.

Olukord on karm.