Eestlaste kollektiivsest mälust ehk turmtuli Ilvese pihta ei ole õigustatud
Loomulikult ei ole asi nii. Kuigi „tüübid nagu mina (Hvostov), nõukaajal sündinud ja täiskasvanuks saanud, moodustavad ikka veel lõviosa meie riigi elanikkonnast“ ei ole rahva mälu ja ühised jagatud mälestused kõigest 40-50 aasta pikkused.
Juutide Egiptuse vangipõlv kestis 200 aastat, kuni Mooses nad sealt (n-ö Egiptuse lihapottide juurest) raskele 40-aastasele rännakule läbi Punase mere, usus kauge Tõotatud Maa Iisraeli poole, tagasi juhatas. Ühised jagatud mälestused kestsid nii 200 aastat kui ka vaevalise kõrberännaku 40 aastat.
Inimeste ja rahvaste ühised jagatud mälestused ei piirdu ainult ühe inimeaga. Ühiste jagatud mälestuste kestmine läbi aegade on iseloomulik ka eestlastele, võib-olla just kõige iseloomulikum üldse meie rahva juures. Aastatel 1343 - 1345, üle saja aasta pärast maa alistamist, toimus Jüriöö ületõus. Selle taga oli oma põlistaludega põliselt seotud eesti talupoegkond.
Liivi sõda (aastatel 1558-1583) kestis 25 metsikut aastat, mil nii sõjategevuse, marodöörluse kui ka katku läbi kannatas kõige enam eesti talurahvas. Kuid elu taastus, just eesti põlistaludesse koondununa. Järgmine taoline õnnetus tabas eesti rahvast Põhjasõja ajal.
Ärkamisajal 19. sajandi teisel poolel tõusis eesti elu täie eneseteadlikkuse juurde just eesti põlistaludest, haritlaste ärgitusel. Talud päriseks ostnud eesti talupoeg oli juba individuaalselt ratsionaalselt mõtlev täisvastutuse võtnud edasipüüdlik inimene. 19. sajandi lõpuks oli eesti rahvas juba peaaegu täieliku kirjaoskusega rahvas, taluperemehed saatsid oma pojad linna küla- ja kihelkonnakoolist kõrgemat haridust omandama. On täiesti seaduspärane, et selline ratsionaalne, vastutusvõimeline ja haritud rahvas suutis oma riigi idee teostada, sealhulgas sõjalise võiduga. Arukas, vastutav mõtlemine ja rahvuslik aade saavad head olla ja rahvale ning riigile edu tuua ainult üheskoos.
Vabadussõja võit ja oma riigi loomine on taganud ka edasistele põlvedele sama mentaliteedi, eestlase mentaliteedi, kestmise. Sest tõesti ei ole teada, mis oleks juhtunud, kui eesti rahvas poleks suutnud oma riiki luua. Vene impeerium on lõpuks ikkagi väikerahvad oma piiridel hävitanud, soome-ugrilastest, sealhulgas läänemere soomlastest meist ida pool ei ole midagi järele jäänud.
Eestlaste ühised jagatud mälestused on sajandite pikkused, mitte ei kujunenud mõnekümne nõuka-aastaga. 1944. aasta sügisest 1987. aasta sügiseni, mil toimus Hirvepargi miiting, oli kõigest 43 aastat, 1988. aasta kevadel oli juba sinimustvalge lipp vabalt väljas. 43 aastat on tühine piisake nii eesti rahva kui eesti põlistalude ja eestlaste ühiste jagatud mälestuste ajaloos – muide, võrreldav periood juutide kõrberännakuga.
Väliseestlastega on meil kõige otsesemad ühised jagatud mälestused. Just nemad olid need vabad inimesed, kes avalikult, kirjasõnas ja diplomaatilises töös mälestust Eestist ja Eesti riigi õiguslikku järjepidevust edasi kandsid sel ajal, mil meil siin oli võimalik vaid suuline pärimus. Teismeline Toomas Hendrik Ilves valdas Kanadas eesti metsaülikoolis infot Eesti kohta kordades paremini kui tema eakaaslsed Eestis komsomolis.
Ainult Ameerika Hääle ja teiste välisraadiote kaudu saime meie siin tihtigi ainsat infot ka sündmustest siin kohapeal (näiteks 40 kiri, Letipea veretöö jpm.)
Eesti kataklüsm aastatel 1940 - 1941 ja aastatel 1944 - 1953 (pärast Stalini surma sai otsene genotsiid sedakorda läbi) leidis läbikirjutamist väliseesti kirjameeste poolt. Soomepoisi Arved Viirlaidi romaan „Ristideta hauad“ Eestist vahetult pärast teise nõukogude okupatsiooni algust on tõlgitud kaheksasse keelde. „Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka (tõlgitud viieteistkümnesse keelde), aga ta ei ole paigutunud Eesti kirjanduspilti isegi mitte kauaaegse Eesti PEN-klubi esimehena – see on kummastav“ (Sirje Lauring).
Andrei Hvostovilt küsiksin tema arvamust, miks ei ole „Ristideta hauad“ tõlgitud vene keelde? Saaksime ehk siis lõpuks rääkida mingitest ühistest mälestustest Eestist ka venekeelse elanikkonnaga, kes saabus siia asustuskolonistidena.
Meediaväljaannetes kohati vallandunud turmtuli Toomas Hendrik Ilvese pihta on täiesti arusaamatu. Eriti kui seda harrastavad haritud inimesed, näiteks Martin Helme: „Praeguse presidendi ”valimise” käigus kasvab lõhe rahva ja valitsejate vahel veel palju suuremaks ning muudab võimu veel vähem legitiimsemaks.“ (Terve Mõistuse Sündikaat)
Kuidas saab mittelegitiimne olla võim, mis on moodustunud põhiseaduslike demokraatlike valimiste tulemusel? Ja kuidas saab seda veel mittelegitiimsemaks muuta president, keda toetavad 66% valijate eelistuse saanud erakonnad? Tahaks väga küsida reaalmõistuslikku põhjendust, mitte lugeda väljendeid „...poliitilise eliidi punkrimentaliteet", "...klike masseerib avalikkust“, mis on tuttavad ühe teatud erakonna juhi propagandaarsenalist.
Kas Martin Helme ja Toomas Alatalu (võrdleb võrreldamatult praegusi presidendivalimisi Konstantin Pätsi valimisega vaikival ajastul) ründavad kirjutised ongi ettevalmistav turmtuli? Koordineeritud, igal juhul näib nii, Keskerakonna propagandakontorist töötlemaks rahvast suure juhi vastaskanditatuuri esitamiseks? Kas lõpuks - Eesti Vabariik on taastatud juba 20 aastat - ei saaks tsiviliseeritumalt? Nii diskuteerida kui ka soovi korral kanditatuuri esitada.
