Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Eestlaste kinnisidee: mida teised meist arvavad

 (13)
Eestlaste kinnisidee: mida teised meist arvavad
FOTO: RAIGO PAJULA

Eesti riigi puhul näib mulle järjest enam, et edukuse lähtepunktiks on kujunenud meie kuvand maailmas. See nii mõttetult vajalik küsimus – mida arvavad meist teised - on muutunud nii meie riigi kui ka rahvuse kinnisideeks.

Minu meelest pole isegi kõige olulisem see, kui tõene on saavutatud tulemus (taotluslikud fassaadid on alati suuremal või vähemal määral valed), vaid mis on selle kõige eesmärk.

Mida me loodame sellega saavutada? Mis on see otsene kasu? Seepeale tuleb tavaliselt kohe vastuseks maagiline sõna, investeeringud.

Müstilised investorid
Esmapilgul tundub see loogiline – investorid teavad meid heast küljest ja teevad siia parema meelega investeeringuid. Kui aga hakata selle peale natuke pikemalt mõtlema, on tegemist algkooli tasemel naiivse mõttelennuga, mis toimib väga väikeses mahus.

Meile vajalikud välisfirmad on siiski suurettevõtted. Kui nad on otsustanud tootmist laiendada, tegeleb sellega sageli sadu inimesi ning arvesse võetakse sadu erinevaid kaalutlusi. Kõige tähtsam on muidugi võimaliku kasumi number.

Meie rahvusvaheline maine ei oma siinjuures peaaegu mingit tähtsust. Kui rahvusvaheline maine omaks sellistes küsimustes tähtsust, siis totalitaarne Hiina rahvavabariik ei läheneks praegu seitsme penikoorma saabastega maailma suurima majanduse suunas.

Sealjuures proovides igal võimalikul ja sageli ka võimatul moel olla paipoiss, siis näiteks ka kõige tobedamate eurodirektiivide saksaliku täpsusega rakendamisega tekitame jälle ärikeskkonda juurde kunstlikke piiranguid. Piirangud omakorda pärsivad investeeringuid. Nokk kinni ja saba lahti.

Seotud lood:

Suures pildis oleks meil aga viimane aeg edasi liikuda allhankeriigist lõpptootja ja turustaja maaks. Hiinaga investorite pärast konkureerimine pole nagunii väga jätkusuutlik.

Tõe kriteerium on praktika
Keegi hüüab kohe kusagilt: "Aga poliitika mehed, poliitika!" Poliitiline kasu on ka selline kahe otsaga asi. Ühtviisi me proovime meeldida kõigile – nii Ameerikale, Euroopale kui ka Venemaale, kes on selle meie jaoks väga raskeks teinud.

Millised on aga tulemused? Ameerika on otsustanud praktiliselt oma sõjalise kohaloleku Euroopas likvideerida ja vaatab Aasia suunas. Euroopast nagu ühtteist tuleks, aga samas peame ka nende avantüürides osaliseks olema, meenutades Kreekat. Samuti oleme andnud väga suure osa oma otsustusõigusest Brüsselile.

Venemaaga on asjaajamised olnud aga täielik fiasko – kõikidest järeleandmistest, mida oleme teinud, pole peaaegu mitte mingit kasu. Piirileping, mida me praegu sõlmime, on vajalik ainult Venemaale ning ka Euroopa Liidule, kuid meile ei anna see mitte midagi juurde. Kergelt blatnoi mentaliteediga Putin tõlgendab sellist käitumist nagunii nõrkusena.

Midagi ei tule tasuta
Arvestades väga küsitavat majandusliku ja poliitilist kasu, ei maksa unustada, et oma "positiivse pildi" maksame me kinni täitsa omas ja reaalses rahas.

Siinjuures ei räägi ma isegi halenaljakast "Welcome to Estonia" kampaaniast, vaid näiteks sellest, et me kuulume ligi 400 rahvusvahelise organisatsiooni liikmete hulka. Neist 301 organisatsiooni küsivad ka liikmemaksu, milleks kulub natuke üle 20 miljoni euro. Muidugi reaalsed otsesed ja kaudsed kulud on kordades suuremad – kas või nende organisatsioonide juures töötavate inimeste palgad. Rääkimata siis poliitilistest piirangutest ja kohustustest, mida me oleme endale riigina võtnud.

Arvestades summasid ja aega (22 aastat), räägime me siin juba miljarditest eurodest, ja kasu olnud täpselt kui suur? Suure tõenäosusega ei leidu Eestiski inimest, kes suudaks peast ette lugeda, milliste organisatsioonide liige me oleme ja milliste mitte.

Mees Lasnamäelt
Seda artiklit kirjutades tuli mulle mingil sõnaseletamatul kombel meelde üks tuttav. Buumi ajal, kui oli moes osta endale kinnisvara, soetas ta endale mõnusa ühetoalise korteri Lasnamäele. Maakleri jutu järgi olevat aknast võimalik isegi merd näha ja see saigi valiku juures otsustavaks.

Ta pakib igapäevaselt ühes logistikafirmas kaupa. Palk on piisavalt hea, et peale korteriliisingut saab endale lubada ka päris korraliku autot, millega vahel linna peal sõitmas käia. Kuid mitte liiga tihti, sest bensiin on kallis.

Loomulikult tuleb see kõik millegi arvelt. Kui ta külla tuleb, oleks mõistlik külmkapile tabalukk ette panna. Õnneks on ta viimasel ajal hakanud tegelema tervisliku toitumisega ja hakanud väikestviisi taimetoitlaseks ehk siis minu külmkapp on suuremas osas väljaspool ohtu. Muidugi ei ole see talle takistuseks pakki kõige odavamat ja sageli vene maksumärkidega suitsu kopsust läbi filtreerimast.

Kõigele lisaks on ta ka aktiivne: ekstreemsportlane, tegev paljudel üritustel (ei ole õllesummerit, millest ta oleks eemale jäänud) ning vahepeal käib isegi õppimas selliseid IN-asju nagu filosoofia või idamaade kultuur. Poliitiliselt toetas ta pikka aega Reformierakonda. Kui see enam IN polnud, muutus ta veendunud sotsiaaldemokraadiks.

Teda võib vahel, peamiselt küll pärast palgapäeva kohata linnas erinevates klubides võimalikult kallistes riietes (mis tekkisid talle kahtlasel kombel peale reisi Türki), tavaliselt kolme tundi ühte jooki joomas. Ta ütleb selle kohta "ma käin siin imidžit loomas".