Eestlaste joomalembust ei saa lahendada piirangute kehtestamisega

Paljukirutud eestlaste joomalembust ei saa lahendada piirangute või kellaaegade seadmisega, kuna see ei seaks olulisi piiranguid kättesaadavusele ning viiks koguni põraandaaluse alkoholikaubanduse tekkimiseni.

Praegu kasutuselolevad piirangud on ebapiisavad ning ei ürita välja selgitada seda kõige tähtsamat - ehk miks eestlaste joomalembus nii suur on. Näiteks praegu kasutusel olev ülevabariiklik kaellaajaline piirang on küll vajalik, kuid ometi ei vähenda joomarlust olulisel määral. See võib piirata mõne üksiku hilisõhtuse ostja soovi alkoholi kätte saada, kuid ei jõua probleemi tuumani. Samuti võib hindade tõstmine ning aktsiisi tõus viia hoopis uute olukordadeni, kus näiteks piima ostmise asemel muretsetakse hoopis pudel viina jne.    

Kõige tähtsam olekski välja selgitada see, et miks eestlaste joomalembus nii suur on. Kindlasti mängib siin suurt osa väiksed palgad, pime ja külm kliima ning üleüldine depressiivne hoiak ühiskonnas. Kuid kui saavutada näiteks see, et inimestel oleks suuremad sissetulekud, siis kas tingiks see ka üleüldisema raholelekutunde ning alkoholi kasutatamise languse?
Antud teema oleks võiks olla kindlasti huvipakkuv näiteks sotsiaalteadlastele.

Eestlaste joomalembust tingib masendus ning ühiskonna üleüldine depressiivne hoiak. Kuid ennem kui riik kavatseb rakendada täiendavaid alkoholiostmise piiramise meetodeid, tasuks tegeleda ka sellega, et välja selgitada joomarluse üleüldisemad tagamaad. Tuleks eelkõige üritada näha suurt pilti ning vältida seda, et tulevikus oleksid meeletud alkoholihinnad või lokkaks salaalkohol. Täiendavate piirangute rakendamine lihtsalt peidaks probleemi ning ei tegeleks selle lahendamisega.