Eestlaste edukultus ajab iiveldama!

Hiljuti ilmus Rahva hääles artikkel, mis tõstis pjedestaalile õppimise kui ülima väärtuse, millele ilmus koheselt vastuartikkel, et ega üheksa bakakraadi (esimese artikli autori esitatud hüperbool) ei tähenda, et sinust saab edukas inimene. See artikkel koos oma pealkirjaga tõstis kuklakarvad tuntavalt püsti ja tekkis tahtmine küsida, et miks peavad kõik tingimata edukad olema?

Tundub, et eestlased ei ole veel ikka üle ega ümber saanud sellest, et sa pead olema "edukas". Võiks ju arvata, et selline rullnoklik-tibilik suhtumine, et kui sa ränka pappi kokku ei aja, igal aastal uut bemmi ei liisi ja esimeses klassis Türki päevitama ei reisi, siis sa oled üks mõttetu mees/mutt ja elad oma närust, mõttetut, raisatud elu. Paneb kukalt kratsima. Arusaadav, et 1990. aastate alguses üleminekuajastul tekkis inimestel mitmeid tobedaid kinnisideid seoses täiesti uue elukorraldusega, aga 21. sajandisse jõudnud ligi 30 aastat uuesti iseseisev olnud riigi kodanikud ajavad vabatahtlikult sellist juttu suust välja?

Aga mis juhtub siis, kui inimene ei olegi edukas? Kui ta omandab (maksumaksja kulul, mõtelge!) magistrikraadi, mis on näiteks pedagoogidele tööleasumise nõudeks, õpib eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ja sõidab kuskile Võrumaale Vene piiri äärsesse väikekooli (mida peetakse üleval maksumaksja kulul, mõtelge!) õpetajaks? Töötab seal 45 aastat ja läheb pensionile ja hakkab hobi korras köögiviljakasvatusega tegelema? Autot ei ole elus kunagi ostnud, sest elab väikelinnas ja tööle on 5 minutit jala minna? Ilmselgelt selline inimene ei ole kuigivõrd edukas oma alal, aga ta teeb oma tööd, mida on väga vaja ja teeb seda rõõmuga. Kas ikka on edukuse puudumine probleemiks? Kas ikka on raha maha visatud? Või kui noor õpib ülikoolis kirjandust, keeli, kultuuri, filosoofiat - ja temast saab laia silmaringi ja läbimõeldud jutuga kirjanik? Ikka on raha maha visatud? Ilmselt paneb see edukultusest pimestatud eestlane kõik kohe auhindadesse ja rahasse, olevat ju Tammsaare ja Krossgi mõttetud mehed, sest Nobelit pole...

Või kas on Eesti Vabariigil liiga palju haritud inimesi? Noori mõtlejaid inimesi? Miks see oluline on, et kas nad on mingi mõõdupuu järgi "edukad" või mitte, haridus jookseb väga vähestel mööda külgi alla? Või peaksid ülikooli jõudma ainult need, kes doktorikraadi teevad, kõik ülejäänud peaksid kohe auku ronima ja endale mulla peale kraapima? Laiaks ja järjest süvenevaks probleemiks, mille üle ka meedias on hakatud kõnelema, on see, et noored on idioodistumas, mitte, et meil oleks liigselt haritud inimesi!

Kas ei oleks aeg sellest edukusekultusest lõpuks ometi üle saada ja lasta inimestel elada omi elusid? Täiesti õõvastav on lugeda, et keegi kuskil siinsamas Eestis on niivõrd piiratud mõtlemisega ja primitiivne olend, et peab haridusele kulunud raha mahavisatud rahaks!