Eestlased vajavad kangelasi
Eestlased vajasid Veerpalu, et leida endas ühtsust. Loodame, et eestlased sest faktist ka aru saavad ja edasiseks sellest õppust võtavad.
Meid on tihti iseloomustatud kui põhjamaiselt külma ja kalkuleerivat rahvast. Me pigem hoiame omaette, kui et tuleme tänavatele mässama, vastupidiselt "temperamentsetele" lõunamaalastele. See võib ju kõik nii üldpildis olla, ent ka meie suudame teatud tingimustel oma vaiksest nurgast välja kobida ning kõva häält teha.
Viimaste päevade sündmused on näidanud, et eestlased vajavad kangelasi. Kedagi, kelle selja taha koonduda, kes annaks läbi iseenese identiteedi ka tervele rahvusele oma näo - meie näo. Andrus Veerpalu oli, on ja jääb pea kõigi eestlaste jaoks meie isiklikuks suusakuningaks. Olgu need dopingusüüdistused nii tõesed kui tahes, kuningatiitlit sedaviisi ei kanguta nagu on seda viimase nädala jooksul üritatud teha.
Seda enam, et meedia ehk neljas võim, käitus asja lahates ja päevavalgele tuues üsna alatult ja läbimõtlematult. Teatud asjadega siin ilmas ei mängita ja herilasepesa asja eest, teist tagant torkima ei minda. Näidates, et kuningas on alasti, osutatakse ühtlasi ka sellele, et ka rahvas on alasti. Solvates kuningat, solvatakse ühtlasi ka rahvast.
Facebooki Veerpalu toetavas kommuunis on hetkeseisuga ligi 70 000 inimest, kes usuvad Andrust ja tema väidet, et tema pole keelatud aineid tarvitanud. Sellest tõotab tulla meie riigi ajaloo suurim virtuaalne meeleavaldus, kui edastatakse Pronksiöö aegne Savisaare-vastane allkirjakogumine, mille lõplikuks tulemuseks jäi 96 000 inimest.
70 tuhat inimest on suur hulk inimesi. Need on need inimesed, kes näitavad, et nemad hoolivad, nende jaoks ei ole sobilik, kui nende kuningat ja kangelast süüdistatakse selles, mida ta pole teadlikult või tahtlikult teinud. Usun, et kõik, kes vaatasid pressikonverentsi ja just selle lõppu, mil Veerpalu ja Alaver asja teatavaks tegid, usuvad samuti, et Veerpalu ei valeta. Ei saa olla olemas inimest, kes suudaks sellises olukorras, pisar silmas ja Eesti rahva käest vabandust paludes, valetada. Veerpalu ei ole selline inimene. Seega on meie kui eestlaste ja Eesti rahva kohustus oma kangelasele poolehoidu näidata.
Tore on näha, et emotsioonid panevad inimesi koostööd tegema, liituma ja ühiselt külg külje kõrval seisma. Selliseid hetki on meie ellu jäänud väga vähe. Olid öölaulupeod, oli Balti kett, on iga nelja aasta tagant laulupidu ja nüüd on meil Andrus Veerpalu. Just seetõttu vajabki eestlane kangelast, seda punkti, kuhu ühiselt oma jõud ja vägi koondada ja läbi mille oma eesmärke taotleda.
Ent täpselt nii, nagu oli kritiseerijaid ja halvustajaid esimesel "Teeme Ära" aktsioonil, kus osales ametlikult 50 000 inimest ja mitteametlikult teist samapalju veel, on kritiseerijaid ja kahtlejaid ka kõikidel muudel ühisüritustel. Nii ka praegu Veerpalu toetusaktsiooni juures. Juba on seda avalikult kritiseerinud näiteks Evelyn Sepp, kes muuhulgas kirjutas Twitteris "Kuulge äkki lõpetaks selle usuhulluse ja hüsteeria kütmise juba. Kui FISi otsus jääb kehtima, kas me teeme siis rahvusliku enesetapu!?"
On kahju, et nende vaht ja ramm kulub vale asja ajamiseks. Märksa mõttekam oleks minna kaasa rahvaga ja tunda kasvõi kordki veel seda suurt ühtekuuluvustunnet, mis teeb meist rahvuse - arvult väikese, ent hingelt suure.
