Kui keegi on sunnitud peret ülal pidama ja töökohti valida pole, siis ta on sunnitud orjatööd tegema. Kui lähed kõrgemat tasu tahtma, siis soovitatakse töölt ära minna. Kui ikka töökohti valida pole ja pere tahab toitmist, siis oled sunnitud orjama.

Paljud inimesed on suurest vabadusest vist alles pilvedes hõljumas ja ei suuda selgelt näha, mis meil toimub selle vabaduse sildi all. Kui seisime Balti ketis ja hoidsime üksteisel käest kinni, siis tundus vabadus olevat kui mingi muinasjutuline paradiisiaed, aga tegelikult pole selles vabaduses peale lihtrahva orjastamist midagi. Miks ma nii ütlen ja paljudel pilvedes hõljujatel harja punaseks tahan ajada?

Millised õigused on töötegijal? Kohustusi me teame ja neid on terve romaani jagu. Õigusi pole praktiliselt mitte mingeid, sest tuleb täita ainult tööandja käske, töötajal endal sõnaõigust pole.

Iga inimene on nõus tööd tegema ainult sel juhul kui tema tehtud tööd ka vääriliselt hinnatakse ja talle makstakse selle eest väärilist tasu. Kui mõnel tööandjal on olemas natuke südant, siis ta ehk natuke tõstab palka ja tuleb töötajale vastu.

Reeglina on lood sellised, et mitte ühtegi tööandjat ei huvita Eesti Vabariigis töötaja heaolu. Ikka ollakse kulaklikult enda kasu saamise peal väljas ning kui keegi julgeb minna küsima palka juurde, siis naerdakse ta lihtsalt välja. Näiteks ühes "Võsareporteris" oli juttu mingitest metsameestest, kellele lubas tööandja mingeid metsajääke anda veel lisaks palgale. Kaamera ees naeris see boss suure häälega, et kuidas saab lubada kellelegi peale palga veel puid ka!

Täpselt sama mõõtu on ka teised ettevõtjad, kes tahavad vaid abitöölisi orjadena tööle saada, et sandisentide eest töö tehtud saaks. Põhimõttega inimesed lihtsalt taldrikutäie supi eest orjatööd kulaku taolistele ettevõtjatele tegema ei lähe.

Kui tahetakse töö tegemist, siis makstagu töö eest tegijale ka vääriline palk. Tööd ei tehta mitte töörõõmust, vaid ikka palga saamise nimel.