Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Eestlased Austraalias: Eesti ei ole kindlasti koht, kuhu sooviksin elama jääda, seal ei ole mitte midagi

 (287)
Eestlased Austraalias: Eesti ei ole kindlasti koht, kuhu sooviksin elama jääda, seal ei ole mitte midagi
Foto: erakogu

Chris'i ja Chel'i teekond on jätkunud mööda kiir- ja maanteid. Jõudsime mõned päevad tagasi linna nimega Rockhampton, kus saime end üle pika aja esimest korda korralikult bensiinitanklas pesta. Tundsin end viimasel ajal mõnusa räpakollina. Huvitaval kombel pole näinud mitte kusagil teisi pesemisvõimalusi, peale randades olevate loputus dušinurkade, kus enda pesemine ei oleks vist kõige viisakam variant.

Pärast Rockhamptonit tõi teekond meid Hervey Bay’sse, mida külastavad vist tõepoolest kõik backpackerid Austraalia mandril. Hervey Bay on tuntud oma kuulsa võimaluse poolest minna ja külastada Fraser Island’it, mida ka meie olime planeerinud teha. Kohale jõudes ja KFC-s oma elektroonilisi seadmeid laadides mõistsime, et need pakkumised ei ole piisavalt head ning me ei soovi külastada seda saart.

Nagu eelnevalt mainitud, mina ei tunne ennast tavalise backpackerina ja kindlasti ei tunne end sedasi ka Chel. Me ei pane pidu, sest oleme sellisest asjast ammu välja kasvanud ning ei mõista inimesi, kelle mentaliteediks on pidu peo otsas. Ei mõista siinkohal ühtegi hukka noori, kelle elu eesmärgiks on “elada” elu. Seoses pidutsemistega on tänavatel silma jäänud noored, kes pakuvad pidudele pileteid ning kellele olen kohustatud alati ära ütlema nii viisakalt kui oskan. Pileteid müüvad noormehed vaatavad alati mind väga kummalise pilguga ega suuda ära imestada, et ma ei ole huvitatud sellistest asjadest, mis mind ei teeni mitte kuidagi. Asjadest, mis tegelikult ei teeni mitte kedagi, aga millest ei saada lihtsalt kahjuks aru veel.

Seotud lood:

Hervey Bay on koht, kuhu soovitaksin kindlasti turistina mõneks ajaks minna, kuid kuhu eluks ajaks elama ei sooviks kindlasti jääda. Veetsime mõnda aega Hervey Bay’l, kuni viimaks otsustasime edasi liikuda, sest meie suured sihid nagu Sunshine Coast, Brisbane ja Gold Coast ei olnud enam kaugel.

Järgmiseks linnaks tee peal sai Maryborough, kus veetsime öö kohalikus parklas ööbides ning hommikul panime teele Sunshine Coast’i suunas. Sunshine Coast’is külastasime esimesena linnaosa või rajooni nimega Noosa, kus oli suur rahvuspark, rand, ilus turistidele mõeldud linn ja võimalus isegi ookeani äärsel matkarajal näha delfiine ja suuri kilpkonni. Meie matk rahvuspargis jäi lühikeseks, sest olime läinud pildistama suurtele ja libedatele kividele, mis tundusid algusest peale ohtlikud. Kahjuks libastus Chel seal ning kukkus enda põlve katki ja me olime sunnitud minema autosse ning liikuma edasi.

Oleme tee peal märganud mitmeid kordi silte, mis viitavad koaaladele. Austraalias olevatel maanteedel võib kohata koaalasid, kuid see on üsna keeruline ja usun, et päris tee ääres ei ole ükski loomake.

Sunshine Coasti’s veetsime öö Seaworld’i ees olevas suures parklas. Nägime natukene ka ööelu ja melu, sest Sunshine Coast elas ka hilistel tundidel. Saime rääkida ühe härrasmehega, kes lubas meil tema Amazonase papagoid katsuda, käes hoida ning pildistada. Olime sama lindu mõned päevad tagasi Rockhampton’is olevas loomaaias kohanud, kuid nüüd saime face-to-face linnuga kohtuda. Äärmiselt ilus lind.

Järgmisel päeval võtsime natukene vabamalt, nautides jube kuuma sügisilma ja sealset kohalikku põhiranda, kus saime võimaluse kasutada esimest korda enda GoPro kaamerat vees. Kaamera töötas ja jäädvustas imelisi kaadreid. Filmin siin Austraalias hetkel palju ning loodan panna reisi lõpus kokku video, mis oleks võimeline edasi andma natukene rohkem kui pildid meie reisist ja elust Austraalias.

Pärast Sunshine Coast’i sõitsime teisel päeval Brisbane’i, mis asus meist nüüdseks vaid saja kilomeetri kaugusel. Olime jõudnud oma esialgsesse sihtkohta. Kauaoodatud Brisbane osutus vaid viieteist minuti pikkuseks külastuseks. Olime keset Brisbane’i linna ning tundsime, et ei ole valmis veel nii suurde paika elama asuma, seega otsustasime edasi sõita ja näha paljude poolt kiidetud Gold Coast’i ja seal olevat Surfers Paradise’i.

Järgmisel hommikul alustasime linna külastamist. Külastasime Surfers Paradise’i ja Gold Coast’i ning paljusid teisi pisemaid rajoone, mis asusid seal lähedal. Need kaks peamist kohta on tõesti ilusad. Gold Coast meenutab natukene suurt linna, sest seal on äärmiselt palju suuri hooneid üksteise lähedal. Nii nagu ütles Matt eelmisest farmist, et Gold Coast meenutab natukene Miamit, siis tuleb tõdeda, et seda tõepoolest see ka meenutab. Päike, ookeani ääres, suured ja kõrged majad, mõnus ja viisakas populatsioon — meile meeldib.

Esimese päeva õhtul olime parklas ning uurisime internetist tööd ja elamispinda. Esimese kodu ülevaatamine toimus juba järgmisel hommikul. Sõitsime vahetult pärast rannas veedetud hommikusööki sihtkohta, mis asus kesklinnast 20 kilomeetri kaugusel. Koht nimega Currumbin, mis on linnast eraldatud koht ja äärmiselt ilusas paigas, keset ilusat elamisrajooni. Jõudsime aadressile, kust leidsime selle sama maja, mida internetis reklaamiti. Ukse peale tuli vastu meile pereema Bec, kes tutvustas ennast ja enda seal elavat kaht last nimega Jye ja Mia ning oma vanemat poega Jack, kes enam ei ela seal. Neil oli ka koer Finn, kes olid vaid 10-kuune kutsikas, kuid suurt mõõtu.

Maja oli kahekordne, nelja magamistoa, elutoa, kahe vannitoa, kahe rõdu, aia ja basseiniga. Tuba, mida meile üürimiseks pakuti, oli suure voodi, eraldi vannitoa ning äärmiselt ilusa mööbliga.

Pärast läksime linna tööd otsima, mis ei osutunud päeva lõpuks nii edukaks kui olime lootnud, kuid me ei anna alla ning jätkame järgmisel päeval siin suurimas olevas kaubanduskeskuses, kus on üle 350 erineva poe. Linnas einestasime ranna ääres, süües viinamarju, spinalehti ja lõhet, kuni viimaks otsustasime helistada Becile ning võtta vastu tema pakkumine.

Jõudsime enne pimedat enda uude koju ning saime veeta kahekesi majas natukene aega. Perenaisel oli parasjagu sünnipäev ning oli läinud seda välja enda perekonnaga tähistama. Perekond on äärmiselt meeldiv ja meile meeldib siin väga. Kümme ööd on veedetud autos ja ei saa kurta, et kuskilt midagi ära magatud oleks, kuid oma voodis magada oli taas suurepärane.

Otsime endale hetkel pingsalt tööd. Kauaks, seda ei tea, kõik sõltub, mida tulevik toob. Võimalik, et mina jään siia viisa lõpuni, mida on meil veel pool aastat kindlasti. Chel aga käib tõenäoliselt üksinda korra see suvi Eestis enda disainitud aia ehitamist üle vaatamas ning näpunäiteid jagamas ja naaseb siis tagasi siia, veetmaks minuga koos enda esimese aasta viisa lõpuni. Gold Coast on ausalt koht, kus ma tahaksin elada ja seda heameelega.

Elame nüüdseks siin majas, mida käisime oma teisel Gold Coast’i päeval vaatamas. Pereema Bec on meid võtnud omaks ning oleme hakanud vaikselt ka sisse elama. Maja on ilus ja meil on siin äärmiselt kodune tunne. Ookeaniga rand on kodust kõigest kümne minuti kaugusel ning meil on olemas ka seltsiline, kes viitsib meiega hommikuti kaasa jalutada. Koer nimega Finn on siin suureks sõbraks.

Hakkame harjuma vaikselt selle vabama maja eluga, millest oleme mõlemad tohutult unistanud ja püüame ise ka saavutada — soetades endale oma maja riiki, kus on selleks paremad võimalused. Eesti ei ole kindlasti koht, kuhu mina sooviksin elama jääda, seal ei ole mitte midagi. Austraalias teenib kahe tööpäevaga Eesti minimum palga ja palka makstakse nädalate kaupa, mis teeb elamise palju lihtsamaks kõikidele. Inimesed on siin sõbralikumad ja seda oleme märganud eriti nüüd, nähes selle pere elu igapäevaselt ja olles ise osa sellest samast perekonnast.

Naabruskond on äärmiselt turvaline ning inimesed meenutavad oma elustiili ja suhtlemisviisiga siin “Meeleheitel koduperenaiste” sarja, kus kõik käivad üksteisel külas ning pläkutavad alatasa erinevatel teemadel. Sotsiaalsus on siin ilmselgelt põhjas.

Tööd on keeruline leida, kuid olen saanud mitme päeva otsingu tulemusena päris palju vastuseid ja kutseid intervjuudele, millele kavatsen kindlasti ka minna. Loodame Chel’iga parimat, saades töö esialgu vähemasti ühele. Püüame Chel’i saada aiakujunduse ja tema eriala peale, sest summad selles valdkonnas on jube suured.

Elu on muutunud rahulikumaks ja me naudime seda hetkel täielikult. PS! Neil on majas ka Xbox mängukonsool ja mul on avanenud võimalus taas mängida, mis on minu jaoks mõnus vaheldus.

Loe ka: Jutud Austraalia kohta on enamike eestlaste seas natukene liiga lillelised

Loe, milline näeb välja eestlase tööpäev Austraalia farmis!

Loe, kui palju loodavad eestlased hoolimata tagasilöökidest Austraalias teenida!