Eestlase neljas päev Korful: 40 kraadi varjus ja mitte tuuleraasugi
Juba kell kuus hommikul kukuvad ringi põristama. Ilmselt tuleb neile andeks anda, sest ju nad lähevad tööle - iga jumala päev ja nii pool aastat jutti. Teine pool siis puhkavad, kuigi mis puhkus see on, kui pead kogu aeg muretsema, kuidas ots otsaga kokku tulla.
Nii nad seal uhavad ja ükskõik, kui kõvasti aknaluugid ka kinni poleks, lõpuks hakkab see rollerite pinin närvidele. Nii me siis juba kella üheksast ärksad olimegi. Peale hommikusööki otsustasime, et iseenda tervise huvides mängime täna tüüpilisi turiste, lamame basseini ääres ja kolame mööda poode.
Bassein jäi siiski ära. 40 kraadi varjus ja mitte tuuleraasugi. Poodides ei viitsinud ka kolada. Esiteks olid need putkad juba varem möödaminnes üle vaadatud ja otseselt nagu miskit vaja polnud. Nii me siis kõmpisimegi need 200 meetrit alla randa.
Kell kümme on rahvast rannas õnneks suhteliselt vähe, saime vabalt valida meelepärase koha. Ikka nii, et pea põõsatuti varjus ja ise nabast saati veepiiril lainete loksutada. Rannalina, mis kohe vett täis imbus, oli mõnusalt jahe ja nii tuli isegi tukastus peale. Seda aga vaid kümnekonnaks minutiks. Peagi hakkasid randa voorima massid. Kitsaks läks. Kolisime hoopis meres laiutavate kivirahnude peale ja vaatasime ümbritsevat melu.
Nagu ma juba varem mainisin, ei kuulnud me sõnagi eesti keelt. Ega neid venelasigi näha olnud. Need meie naabrid ilmselt magasid. Soomlasi ka ei olnud. Seega kiskus asi üsna igavaks. Kogu selle lärmi keskel ei saanud ma sõnagi jutust aru. Õigemini peaaegu ei saanud, sest osates hispaania keelt, mõistsin enam-vähem mõnda itaaliakeelset jutukatket.
Enamik rannalisi oligi sealt saapakujuliselt poolsaarelt. Või vähemalt pooled - ülejäänud olid prantslased ja nende kohta peab küll ütlema, et no küll võivad vadrata! Minu üllatuseks oli rannas ka kreeklasi ja mitte vähe. Alles hiljem sain teada, et neil ongi kombeks perega, pigem lausa poole suguvõsaga, mõnele saarele väljasõite korraldada.
Mis mulle aga silma torkas ja vägagi meeldis, oli see, et rannas viibisid perekonnad. Ikka kohe nii, et kari lapsi, emme-issi, vanavanemad ja mõni onu-tädi kah lisaks. Kõik nad suhtlesid omavahel, emmed hullasid lastega vees, mitte ei püüdnud end meeleheitlikult grillida, nagu meie randades tihti näha. Isad ja onud korraldasid suuremate lastega spordimänge, vanaisa tagus lapselapsega kaarte mängida, paremal juhul kabet.
Kui randa sattus kohalik koer, kes lastelt palli röövis ning sellega minema lidus, ei hakatud vihaselt röökima. Hoopis naeru ja kilgetega üritati koera tagasi meelitada, et palli kätte saada. Lõpuks, toidukorvi avamise ja peenemate ampsude pakkumisega see neil korda ka läks. Ja oh üllatust, koera ei aetud minema, temaga mängis kolm perekonda korraga ja kuigi need pered olid eri rahvustest, võeti kasutusele viipekeel ja naeratused ning oligi kõigil lõbus.
Kuigi kõike seda melu oli päris lõbus vaadata, tundsin, et palavus tapab. Vees ka vedeleda enam ei viitsinud, sest nahk oli kummaliselt kipra tõmbunud nagu soolakurk. Ilmselt olingi ma juba kõrvadeni soola täis imendunud ja kuna Korfu randades on pesemisega üsna kitsas, otsustasime veest välja ronida ja leida mõne teise jahutamise mooduse.
Selge see, et istusime aga jälle oma bagi selga. Mis saaks olla mõnusam kui soe tuul, mis põski paitab. Mida edasi teha, kuhu minna, sellest polnud meil muidugi õrna aimugi ega olnud ka tähtsust. Palju seda saart ikka on - kuhugi jõuad välja nii ehk naa. Korful on selleks kohaks enamasti pealinn Kerkyra või teise nimega Korfu.
Nagu kreeklastel kombeks, mingid tegelased muidugi jälle streikisid. Pealegi oli pühapäev ja vägagi usklik rahvas, nagu nad seal on, ei olnud me kindlad, et muuseumidki lahti on. Kui juba sai alustatud rannapäeva, siis mingu see ka edasi. Otsustasime üle vaadata ka need ilusamad, suuremad ja liivasemad rannad, mis jäävad saare lõunapoolsemasse osasse. Peale Korissia järve on neid lausa jalaga segada. Ole vaid mees ja vali. Hea uudis on ka see, et need on seal enam-vähem ainsad rannad, kuhu ei pea mägikitse kombel turnima või olgem korrektsed: laskuma. Üles saamine on nagunii iseasi.
Meie valisime sihtkohaks linnakese nimega Pelekas. Täitsa umbes, lihtsalt sellise naljaka nime pärast. Kui pealinnast lõpuks minema saime ehk peale poolt tundi õige teeotsa otsimist ja sellest neli korda mööda sõitmist polnudki see enam raske. Nende teeviitadega on neil nagu on: kas igal sammul või üldse mitte. Viimast muide enamasti siis, kui pead otsustama, kas vasakule või paremale.
Linnake ise on nagu kõik teisedki, väike, armas ja loomulikult ikka kõrgel mäe otsas. Vaade rannale on ka armas, ütleks lausa ilus, kui see liivariba ei asuks seal kusagil all. No ikka väga sügaval all, nii et seest võttis õõnsaks. Esialgu olin optimistlik. Nähes, kui palju oli rannas inimes, sisendasin endale, et kuidagi on nad ju sinna saanud. Paraku ma tõesti ei tea, mis valemiga, sest mägitee, enamuses kruus, mis alla viis, oli tõeline katsumuste rada. Ausalt, ma palusin kõiki kohalviibivaid jumalaid ja hoidsin küünte ja hammastega turvarihmast kinni. Pilt ise oli juba piisavalt kohutav. Igal kurvil mõni auto, mis ei saanud enam ei üles ega alla, ei muutnud seda kuidagi paremaks. Ausalt, ma polnud kindel, et me sealt kunagi veel ka üles tuleme.
Lõpuks all rannas, tahtsin ruttu vette, närvid ja keha vajasid jahutust. Tegin saatusliku vea, astusin paljajalu liivale. No ausalt, ma lihtsalt karjatasin. Mu jalgealune põles. Oli tunne, nagu kõnniksin tulistel sütel. Kui lõpuks vette sain, voolasid pisarad ojadena. Nii valus oli.
Istusime vees, lasime kalakestel varbaid näksida. Imetlesime vaadet mäeküljel laiuvale linnale ja jõudsime järeldusele, et koht meenutab pigem Itaaliat. Ilmselt mõjutas meie arvamust ka see, et enamik suvitajatest rääkisid just seda keelt.
Jälgisime, kuidas umbes kümneaastased poisid-tüdrukud kõrgelt kaljult vettehüppeid sooritasid ja imestasime, et keegi ei tee sellest eluohtlikust tegevusest mingit numbrit. Minul jäi iga kord süda seisma, kui järjekordne hull sealt pea ees alla tuli. Ilmselt asjata, sest kõik nad ujusid täitsa tervete kolpadega sealt ka välja.
Lõpuks, tahtsin ma või ei, pidin oma julguseriismed kokku korjama ja alustama tagasiteed. Üllatus-üllatus: teekond üles mäkke ei olnudki nii jube. Tegelikult oli see päris lõbus, pisut adrenaliini tõstev ja igati vahva kogemus. Ei jõua siin meie truud sõiduriista ära kiita. Vuras teine peaaegu püstloodis teel, kruusa ja liiva vaid tuiskas ja tegi kõigile punnitavatele autodele ära. Kui oleks saanud kuidagi nii, et vahepeal poleks olnud vaja alla sõita, oleksin üles veel mitmeid kordi kihutanud.
Kuna loojanguni oli veel mitmeid tunde, otsustasime tagasitee väheke põnevamaks muuta. Hakkasime lihtsalt sõitma X-suunas. Teadmata täpselt, kuhu tee viib. Kui tuli mõni tuttava nimega viit, siis keerasime sinna, kui ei, sõitsime edasi hea õnne peale. Õigesti tegime, sest sattusime teele, mis viis läbi oru. Mustmiljon oliivipuud, sajad kitsed ja ilmselt kordades rohkem pabulaid teel. Viinamarjad vaid sõrmeotsa suurused, aga nii-nii magusad. Jah, ma tean, et pole ilus põllult saaki varastada, aga ma võtsin vaid kolm marja, et teha kindlaks, et need on ikka samad, mis poeski müügil. Olid ilmselt samad, lihtsalt päikesest soojad ja veel mahlasemad.
Teele jäid küll üksikud külakesed, aga inimesed olid kusagil peidus - no kedagi ei näinud. Paar noorukit rolleriga sattusid vastu, üks taat istus oliivipuu all ja karjatas kitsi, aga see oli ka kõik. Täielik vaikus. Isegi tuul ei viitsinud puhuda.
Koju jõudsime oodatust kiiremini. Ilmselt olime leidnud otsetee. Tõime siis poest veel hunniku viinamarju, nosisime neid ja määrisime veidi punased õlad sisse. Kuna internetiga on seal lood nii nagu on ehk seda eriti ei ole, läksime ja otsisime restorani, kus oli tasuta Wi-Fi. Ega seegi meid väga aidanud. Kuna me muu maailmaga suuremat ühendust ei saanud, tellisime korralikud praed ja nautisime õhtut. Nagu alati, just nii nagu Kreekas kombeks. Tore päev oli. Päevitamisest ei tulnud suurt midagi küll välja, aga ikkagi.
