Eestlase edu Londonis: loe, kuidas pani Ivo Aulik püsti linnaosa juhtivama taksofirma!
20 aastat hiljem on Canary Wharf tööpaigaks pea sajale tuhandele inimesele ning asupaigaks paljude suurpankade ja meediafirmade maailma või Euroopa peakontoritele (HSBC, Citygroup, Barclays, Morgan Stanley, Thomson Reuters). Piirkonna kõige kõrgema pilvelõhkuja, Canada
Toweri vastas üle väikese kanali on jalakäijate jaoks väike sild, millelt üle jalutades ei jää tuhandetele urbanisaanidele ilmselt märkamatuks silla vastas asuval majal olev suur oranz silt – Carrot Cars (Porgandi Autod). Selles majas asub ettevõte, mis on viimase 4 aastaga jõuliselt kerkinud üheks äripiirkonna suurimaks ja respekteeritumaks taksofirmaks. Mida enamus möödajalutajaid ei tea, on see, et firma suuromanikuks ja edasiviivaks mootoriks on energiline, 30. eluaastates Tallinnast pärit eestlane Ivo Aulik.
Kohtume Ivoga tema hubases kontoris, ümbritsetud kümnetest arvutitest, mis pingsalt ettevõtte taksode liikumist kontrollivad. Carrot Carsi firmavärv on oranz, kuid Ivo ei salgagi, et porganditoon pole ainus inspiratsioon ettevõtte imago loomisel."Me ei tee saladust, et meie eesmärk on olla omamoodi taksofirmade Easyjet." Easyjet on UK suurim lennufirma reisijate arvu poolest, kannab samuti oranzi imagot, alates lennukite värvist ja lõpetades töötajate rõivastusega. Ning ka Easyjet asutati muide immigrandi, Kreeka Küprose ettevõtja Sir Stelios Haji-Ioannou poolt.
Ivo tuli esimest korda Inglismaale millenniumi vahetusel ja maandus kõigepealt Birminghami paljude teiste maailma eri kaartest tulnud õnneotsijate sekka, kes tööd ja leiba otsisid. Leides omale peagi töö ühes kohalikus tehases ilmnes mehel aga peagi ärisoon ja ta hakkas tehaseomanikule töötajaid leidma, ikka nende samade õnneotsijate seast. Sellele lisandus väikese minibussi soetamine ja töötajate transportimine. Industriaalne ja kõledavõitu Birmingham ei köitnud aga noore inimese hinge tollal piisavalt - Londoni säravad tuled ahvatlesid rohkem ja nõnda saigi sinnapoole suund võetud.
Õnn ja entusiasm saatis Ivot kiiresti ka Londonis ning leidnud omale töö Michelini tärniga pärjatud restoranis L´Oranger, mis asub St Jamesi piirkonnas Prince Charlesi residentsist kiviviske kaugusel, teenindas ta varsti muuhulgas paljusid A-listi staare nagu näiteks Sandra Bullock ja Paul McCartney. Kuid nagu paljud Eestist lahkunud noored on tundnud, tekkis ka Ivol peagi koduigatsus – ja seda hoolimata mitmetest edumärkidest, mis teda võõrsil olid saatnud. „Tahtsin uuesti tunda, kuidas oleks Eestis elada ja tegutseda ning võtsin kodutee jalge alla,“ ütleb Ivo.
Pärast naasmist Eestisse ja väikese äriprojekti käivitamist tekitas Londonist päritud kosmopoliitne pisik siiski uue rahutuse ja oligi noor ettevõtja maailmalinnas varsti tagasi. Järgnes üle nelja aasta stabiilset palgatööd jällegi restoranikeskkonnas, kulmineerudes mänedzeri positsiooniga. Kuid nagu paljudel ettevõtlikel hingedel, tundis Ivo tungi, et hoolimata stabiilsest positisoonist jääb midagi puudu: „Järsku tekkis mul dilemma – kas jätkan eluaeg eduka palgatöötajana või saan iseenda peremeheks. Otsustasin võtta riski ja minna iseseisvat teed.“
Ivo ostis korraliku auto, litsentseeris selle taksoteenuste osutamiseks ning hakkas vastavat teenust osutama, esimeseks kliendiks omaendine restoranist töökoht, millele järgnesid teised restoranid ja hotellid. „Algul teenisin küll vähem raha kui palgatöötajana, kuid rõõm oma enda ettevõtmisest korvas igasuguse stressi.“ Seeme Ivo Auliku edukale karjäärile taksofirma omanikuna oli niisiis mulda pandud ja esimesele autole järgnesid teised.
Esimestel aastatel ei läinud siiski kõik pehmelt ja libedalt – esimene äripartner, kes oli pärit Bangladeshist, ei jaganud Ivo kõrgeid standardeid klienditeeninduse alal, mis kulmineerus sellega, et pärast seda kui Ivo oli kaheks nädalaks puhkusele läinud ja firma juhtimise äripartneri hoolde jätnud, avastas ta naastes oma suureks ehmatuseks, et firma on 50% oma klientidest kaotanud. „Õppetund sellest oli, et inimesed sinu ümber on valem ettevõtte eduloos,“ ütleb Ivo tagantjärgi. Jällegi tuli teha radikaalne otsus ja nõnda müüs Ivo oma osa firmast tollele äripartnerile ning asutas uue firma, millest sai tänane edulugu - Carrot Cars. „Inimesed algul muigasid küll nime üle, kuid sellegipoolest olid kõik samas positiivsed – see nimi jääb ju hästi meelde.“
Uue firma asutamisele eelnes 4 kuud pingsat ettevalmistustööd, mille käigus said koduseinad plaane täis riputatud ja ära kulus lõpmatul hulgal Red Bull energiajooke. Nelja aastaga on Ivo Aulik teinud ära suure töö porgandiautode maine levitamisel Canary Wharfis - kui esimeseks närvsõlmeks oli tuba ühe pubi teisel korrusel, siis hiljuti ostis firma uue suure kontori ikka sellesama Canada Toweri vastu, kuhu tuleb peale telefonioperaatorite ruumide ka taksojuhtide treeningkeskus.
Ettevõtte 80 porgandiautot teenindavad täna keskmiselt 350 klienti päevas, millega ta on selles piirkonnas suurim taksofirma. Edu pole mitte ainult toonud aktiivne marketing, vaid olulisemat rolli mängib selles klientide hoidmine. See omakorda aga baseerub Ivo sõnul osaval ja üliselekteerival juhtide töölevõtmise sõelumisprotsessil."50st kandideerijast saab keskmiselt meile lõpuks tööle kaks juhti. Juhtide taust on iseenesest kirju - nende seas on nii endine Afganistanis sõdinud eruohvitser kui ka ekspankur", ütleb Ivo.
Selekteerimisprotsess lõppeb katseajaga, mille käigus jälgitakse peale enesestmõistvate puhtusstandardite ultamoodsa satelliitsüsteemiga, kui ajapidaja ja efektiivne on juht klientideni jõudmisel. "Telefone ja raadioid me oma taksodes ei kasuta. Kogu operatsioon on arvutipõhine - kui operaator võtab kliendilt kõne, laseme pärast kliendi asukoha ja sihtkoha välja uurimist arvutil kohe leida lähima takso asukoha, kliendini jõudmise aja ning reisimaksumuse. Kogu info jõuab juhini autos asuva miniarvuti kaudu, mitte krabiseva raadio teel". Ivo ei pea mulliks väidet, et eestlased on tublid infotehnoloogia rakendamisel "Meie tehnoloogiat on aidanud arendada Saksamaal asuv eestlaste infotehnoloogiafirma."
Kuigi Ivo Aulik on oma ettevôtet arendanud tasa ja targu nagu ühele konservatiivsele eestlasele kohane, on tal ambitsioonikad tulevikuplaanid. Peale selle, et lähenevad olümpiamängud toovad tublisti lisatööd, on ta esitanud Londoni linnavalitusele avalduse oranzides toonides elektritaksode tänavatele toomiseks. "Londoni linnapea Boris Johnsoni üheks oma valitsemisaja eesmärgiks on Londoni muutmine Euroopa elektriautode pealinnaks - eks näeme, kas ta oma sõna peab ja traditsiooniliste mustade taksode kõrval veidi värskendavat oranzi lubab", muigab Ivo lootusrikkalt.
Londonist lahkuda kahe lapse isa Ivo Aulik enam ei kavatse: "Loomulikult pole see enam mõeldav, arvestades mu ettevõtmist ja tulevikuplaane. Korra enne firma asutamist mõtlesime perega Hispaania peale. Sai seal ka korra ära käidud, kuid mõtlesime kiiresti ümber. London on kosmopoliitne linn, siin ei teki tunnet, et oled võõras. Nagu paljudele, ka mind ehmatas London algul ära. Alles siis, kui ma siia tagasi tulin peale lühiajalist vaheaega Eestis, tekkis suurlinna vastu sügavam tunne. Iga kord, kui ma pikemalt eemal olen, kasvõi puhkusel, tekib varsti soov Londonisse tagasi tulla. Kuigi algul võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et londonlased on mossis ja kõrgid, tuleb suur ühtsustunne tegelikult esile kriiside ajal - olgu selle näiteks kasvõi 7/7 pommirünnakud või hädasolijate aitamine, kui kellegil auto rikki läheb."
Uurides Ivo käest, mida ta soovitab neile eestlastele, kes mõtlevad kodumaalt lahkumisele, muutub ta mõtlikuks. "Tegelikult ma ei soovita Eestist lahkuda, meid on juba liiga palju läinud. Ma tunnen ennast vahel mõnes mõttes süüdi, et olen Eesti jätnud. Kuid ma ei lahkunud selle mõttega, et jäädavalt minna - lihtsalt elu võttis sellise pöörde. Mul oli õnne ja oma äri võttis vedu, kuid ma loodan, et paljud pöörduvad oma tublide kogemustega Eestisse tagasi. Eesti on teinud tubli edasimineku viimase 20 aastaga ja mõnes mõttes on minu arvates elatustase seal näiteks parem, kui Londonis - siin peab tegelikult väga väga palju teenima, et endale mõnusat olemist tagada. Soovin Eestile palju edu."
Selle positiivse noodiga suundub Ivo paari managerist kolleegiga õhtule, väike lõõgastus shikis Canary Wharfi baaris kulub ära. "Kuid," ütleb Ivo muheledes, "õlu käib siin inimestega suhtlemise juurde, mitte inimesed õlle juurde." Baari viib Ivo mõistagi Porgandiauto.
