Eestlanna Tuuli Stewart Brüsselist: "Parlament on suletud pühade lõpuni. Mis edasi saab, ei tea."
Ka õhtul olid reporterid ikka veel uudiste jahil. Oodati, millal töölised päästetöödelt hakkavad koju minema (punaste varrukalintidega). Päästjad ei andnud mingisuguseid selgitavaid intervjuusid. Teada on vaid, et plahvatus süütas metroo teise vaguni. Osa inimesi jäid sisse. Eile tehti kahjutuks linna teistes kohtades leitud lõhkekehasid, millede paigutus ei olnud juhuslik. Politsei ja sõjavägi on sihtmärgiks olnud ala piiranud. Europarlamendi hooned ja komisjon suleti juba ennelõunal kuni olukorra selgumiseni, keegi ei saanud sisse ega välja. Koosolekud ja kohtumised tühistati, kuigi Parlamendis olid enne pikki pühasid planeeritud väga tihedad tööpäevad.
Kogu fookus liikus hoopis evakueerimisele ja töö planeerimisele, rahu ja funktsioneeriva korra säilitamisele. Olukorras, kus telefonid ei tööta ja internet oli üle koormatud, hakkas koheselt tööle turvalisuse koordineerimine. Regulaarselt anti juhiseid. Lennujaam ja vaksal ei tööta ka järgmisel nädalal. Töötati (ja tehakse seda jätkuvalt) välja alternatiivid. Põhiliselt evakueeruti autodega mistahes Euroopa punkti, eemale Brüsselist ja võimalike liiklusliinide juurde. Nii linna kui valitsuse poolt oli pakutud igakülgne abi, sh majutus neile, kes hätta jäid. Inimeste puhkuseplaanid, mis soojadele maadele pidid viima, olid muidugi kättesaamatud (lennukid saadeti tagasi).
Õhtuks olid sireenid lõpuks vaibunud. Kogu kesklinnas olid igal nurgal politsei ja automaaturid. Liiklus oli rahulik, inimesed vaiksed. Oli tunda ka teatavat väsimust kestvast eriolukorrast, kus transport oli häiritud ja sageli tuli koju minekut kesklinnast oodata päris kaua. Nimelt olid just lõppenud kaks nädalat väldanud erinevad läbirääkimised immigrantide küsimuses. Mis edasi saab, ei tea täna veel keegi. Mängitakse erinevate stsenaariumide võimalikkusega. Parlament suletakse, kuid töö käib edasi.
Kas see, mis toimub Brüsselis, hakkab mõjutama ka eestlasi? Muidugi. Me oleme Euroopas. Kõige põletavamaks muutuvad privaatsuse küsimused seoses ümbritseva keskkonna kaitsega. See puudutab mitte ainult seadusandlust, vaid ka meie suhtumisi ja hoiakuid. Just need annavad lõpuks tõlgenduse kirjatähele ja formaalsetele kokkulepetele. On vaja leida uued tasakaalud demokraatia, sõnavabaduse, puutumatuse ja enesemääramise õiguse kontekstides. Kommunikatsiooni õigus, selle hind ja kättesaadavus tuleb defineerida meist igaühe jaoks.
Kahtlemata on eilne Brüssel muutumise koht Euroopas. Esimene reaktsioon on loomulik hirm, soov kõik sulgeda (ärge minge kinno ega restorani, ärge liikuge tänavatel). See aga halvaks nii majandused kui mistahes normaalse igapäevase elu. Just seda me ei taha. Reeglite selgus aitab ka hirmudest üle saada. Eile oli täiskuu öö. Kui ma pimedas koju kõndisin, näitasin seda helendavat latakat ühele turvajale automaaturite grupis. „Täiskuu on igas kuus,“ vastas ta. Just. See rahustas. Kaine mõistus ja ratsionaalne meel on see, mida Euroopa nüüd vajab. Paanika ei ole hea abimees.
