Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Eestlanna Ghanas: siinse bussijaama kõrval on meie Balti jaama tagune tõeline modernsus

 (13)
Ghana
Foto on illustreerivFoto: Marcio Jose Sanchez, AP

Pärast mõnetunnist sõitu Tallinnast Istanbuli ja luksuslikku ööd, jäin restoranis silmama üht hommikusöögiteenindajat. Tõin paralleele endaga ja meenutasn teenindaja-aegu. Ükskõik, mitu pidu tööle eelneva öö jooksul olnud oli, olin ma kindlasti lõbusamas tujus, kui see neiu, kes lihtsalt sõnagi lausumata kaks kannu käes mööda restorani vooris.

Kui ta mulle kohvi valas, ütlesin: “Naerata ometi, rõõmsamalt!” Siis aga juhtus see, mida ma poleks selles situatsioonis ealeski ette kujutanud. Nimelt, tüdruk ei saanud aru, mida ma talle ütlesin ja kutsus kohale kõikvõimalikud meeskolleegid ja ülemuse, kes küsis minult range, ent viisaka häälega, et mida ma soovin…Rääkisin siis naeratamise loo ära. Ja terve restorani tähelepanu oli, voila! minu päralt, sest türgi mees juba oskab häälekalt naerda.

Igav liiv ja tühi väli — või siiski mitte? Vaatasin lennukiaknast mitu tundi järjest lihtsalt liiva — kas tõesti Sahara kõrb on nii ilmatuma suur? Oh sa püha püss ja nõialuud! Minu kõrval istuv UK-st pärit Eugenia, kes väljendas mitte kõige varjatumalt oma pahameelt selle üle, et ta ei saanud tellitud taimetoitu (mis sest, et olin talle oma salati andnud ja stjuardess talle võileiva ning koogi toonud), tema näeb aknast vaadates vaid vahukomme. Tõepoolest, kõik on vaatenurga küsimus, sõna otseses mõttes. Tänu Euginiale oskan nüüd inglise viipekeeles oma nime spellida! Õpetas mulle viipekeeles terve tähestiku selgeks.

Seotud lood:

Lennukilt maha tulles küsiti minult kollapalavikku. Yellow feaver? Do you have? Ei hakanud iroonitsema, öldes, et ega ei ole küll praegu seda kollapalavikku käepärast võtta, sain aru, et onkel tahab lihtsalt mu vaktsineerimispassi. Passikontrolli aga sattus väheke veel tõsisem tädi, kes pärast minust pildi tegemist palus sõrmejälgi anda. Lennukis olin aga oma parema käe keskmist sõrme vigastanud ja kohe plaastri peale asetanud. Nii ma siis vibutasingi nagu Mr Bean Accra passikontrollis oma pikk Peetrit, vormirõivais tädikese reaksioonist ei saanud õnneks välja lugeda asjaolu, et ta oleks naljast aru saanud. Kõrvalolevad sakslased aga pahvatasid küll.

Pärast juba veidi kahtlaseks muutuvaid kümneid minuteid üksinda Accra lennujaamas, vaatasin otsa mehele, kes hoidis käes kortsunud paberit minu nimega. Läks õnneks!

Kas Sina tead, mis on neego shit? Tunnistan, et esimesel korral kuulsin selles esimeses sõnas ka r-tähte. Kuuenda korra küsimise peale sain aga teada, et tegu pole teps mitte kellegi väljaheitega, vaid sõnaga “negotiate” aafrika inglise keeles! Jälle targem!

Ööst trööstitumad olid aga järgnevad tunnid. Lisaks tabanud sekeldustele nägin ääretul otsal kontraste. Ülikonnas mehed ja kitsekarjad ilmselge Loperamidita (kõhukinnisti) bussijaamas, mille kõrval meie Balti jaama tagune on modernsus. Paar tundi omaette ja ainsa valge inimesena kotihunniku otsas kuumas Aafrika septembris bussi oodates pälvisin ootamatult pisikeste krussisjuusteliste kaksikute tähelepanu. Nende rosinasilmad kaardusid kiivideks mulle otsa vaadates ning julgem neist tuli mu juurde ja ütles: “Are you real?” (Oled sa päris?). Olen ju? Olen ma ikka PÄRISELT siin? See tekitas minus küsimusi. Nemad said jaatava vastuse.

16-tunnilise bussisõidu ja ühtlasi magamata öö lõppedes ootasin jälle mõnda aega enda vastuvõtjat. Nüüd aga seisin juba palju ülbemalt, tõrjudes viisakalt tähelepanuavaldusi ja keeldudes taktitundeliselt oma kontaktide jagamisest. Vaid tähtsa näoga väga lähedalt mööduvad lehmad viisid sekundiks enesekindluse. Bolgatanga toimetused seljataga, saabusingi Kongo külla — sihtpunkti!

Kui olin enda killavoori mööda tuba laiali vedanud ehk end n-ö sisseseadnud oma uues kodus, otsustasin teha tuuri turule, kuna täna oli turupäev. Teekond oli lõbus, inimesed rõõmsad, lehvitasid vastu ja la-a-yelatasid. Mina aga tundsin, kuidas iga hetk võin pildi (sügavasse) tasku panna. Tund aega kuuma käes ja mõistus kummistus, keha valdas higilaviin. Aga jalgratta pakiraamil transporditavat kolme siga nähes kõlas nende kõrvulukustav ruigamine lausa meloodiana! Järgmisel mootorrattal olid ees lenksu küljes kolm kana korvis. Ja koerad on siin lahjad, kaugelt näevad välja nagu meie rebased. Isegi haukumiseks pole energiat.

Ööbimiskohas olev kokapoiss aga teatas minu pärimise peale, kas ma õhtusööki saaksin: “Impossible! Today no, maybe tomorrow! (“Võimatu! Täna mitte, võib-olla homme!”). Tore teada, et ehk saab tõesti homme süüa. Mina aga ei lasknud end heidutada, leidsin kotist musta leiva ja ainsa kartulipudrupulbri ning mõtlesin: “Jumal tänatud, alles võib-olla homsest pean ghanalaste mitte just kõige rikkalikuma köögiga tutvust tegema.”

Kallid eestimaalased, nautige palun minu eest juustu! Mina naudin Kongo küla. Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)

Arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo lähetab kuni 2015. aasta lõpuni Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi projekti raames Aafrikasse ja Aasiasse 18 oma ala kogenud eksperti, kes 2-6-kuuste lähetuste jooksul panustatavad koostööpartnerite projektide arengusse.