Eestlane Kreekas: kuidas me katku ajal pidu pidasime
Mina lubasin muu hulgas kanda hoolt kitarri eest. Sellest sai mu tänavuaastane raskeim tööülesanne. Ometi oletasin Ida-Egeuse saarte kogemuse põhjal, et iga teise ouzeri ja kohviku seinal ripub kas kitarr või bouzouki. Või lähedal paiknev Syros, kus Marcos Vavmakarise vaim hoiab muusikakultuuri endiselt kõrgemas aus.
Alustasin kitarriotsinguid õnneks igaks juhuks juba hommikul. Käisin läbi umbes 15 söögimaja vastava palvega, meeleheites küsisin isegi riide- ja muudest poodidest. Kõige mõistlikum oleks vist pöörduda mõne klubimaniku poole, kes tunneb nooori muusikuid. Aga teada ju on, et need kutid alles ärkavad kolme-nelja ajal päeval. Kui pikk öö on seljataga.
Murdsin sisse ka pisikesse muusikakooli, kuid reedel oli seal vaid üks õpetaja ühe õpilase ja ühe elektrikitarrga. Seda ma nõudma ei hakanaud. Lõpuks oligi ärganud Pirates'i nimelise ööklubi omanik, kes ulatus mulle oma Yamaha, tasuta ja ilma mingite garantiideta. Ainus klausel oli see, et tol on üks keel katki ja oleks üsna win-win lahendus, kui ma paneks sinna uue keele.
Jäi niisiis veel leida vastav tehnikapood, see asus linna teises servas. Seal sai kuue euro eest keele peale. Jäin kell seitse alanud üritusele pool tundi hiljaks, kuid teenisin sellest hoolimata saabudes kõige suuremad ovatsioonid.
Iseenesest tühine lugu ju, aga kujutate ette, kui suurde ahastusse võib see viia inimese, kui oled 12 inimesele lubanud midagi kohale organiseerida ja sellega tõeliselt jänni jääd. Teisi alt vead. Õnn, et nii ei läinud. Asi läks mõtetes juba nii kriitiliseks, et mõtlesin vastasmajast kostva pianiino peale. Samas torkas valusalt silma järsk ja nurgeline trepp, mis selleni viis.
Kontserdist endast liiga palju rääkida polegi. Keegi ei mäletanud ainult järgmisel päeval, mis kell see lõppes. Kuna seltskond oli äärmiselt rahvusvaheline, siis kõlasid õhtu jooksul nii saksa lastelaulud kui -marsid, Johnny Cash, Bob Marley, Cure, Stelios Kazantzidis ja paljud teised. Huvitav, miks siis kui kitarri saatel võetakse tuure üles, alustavad saksa, kreeka, iiri ja eesti mees justkui kokku lepitult „No woman, no cry“ akordidega.
Ning kui kohale oli jõudnud ka vana Kreeka hunt soomlane Sami, tuli ürituse lõpupoole esitusele ka nõretavkurb Juice Leskise Syksyn sävel. Tõele au andes tuleb aga tunnistada, et kõige paremini laulsid ja mängisid hoopiski kaks iiri tüdrukut: üks 13-, teine 15-aastane.
Kreeka elu on ärevas ootuses. Kuid nii nagu ajaloos paljudel varasematelgi kordadel, käivad inimesed enne dramaatilisi sündmusi veelgi rohkem väljas kui tavaliselt. Kreeklaste puhul tähendab see pärast kella 21 tuubil täis kõikvõimalikke joogi- ja söögimajasid.
Kes mäletab, siis juba eelmisel sügisel räägiti sellest, et äkki peaks Ateenas ööseks Akropoli valgustuse välja lülitama. Mõnel saarel on väiksemates külades välja lülitatud kaks tänavalampi kolmest. Praegu, olles liikunud Syrose sadamalinnas Ermoupolis ja Parosel Parikias, on pilt väga ere. Öösel särab kogu valgustus. Mis veel pentsikum, kuid Kreekale omane: ööseks jätavad täisvalguse sisse ja osalt ka välja kõik juba ammu suletud kauplused, isegi kontorid. Isegi äärelinnas.
Hommikul marssisid kohalikud kooliõpilased kahe lütseumi ühendamise vastu (kui tuttav) – see ongi kohalik esiküljeuudis. Õhtu on jälle pidupäev ning kuulub jälle jalgpallile.
Üldiselt ei ole kreeklased liiga optimistlikud, uskudes omade šanssi pääseda alagrupist edasi. Ses suhtes on täna mäng Tšehhiga ilmselt otsustav. Lippudega ehitud autod hakkavad varsti ringi sõitma ja pasundama. Loo ilmumise ajaks on mäng juba ilmselt lahenduse saanud.
