Eestlane ja venelane ehk pada sõimab katelt
Mida aga teeme meie, eestlased, kui venelane oskab vaid suhtlustasandil eesti keelt? Me satume marru - kuidas on võimalik, et ta siin terve elu elab ja ei oska eesti keelt? Noh, mina muidugi mitte, kuna saan aru, kust kohast tuleb selline oskamatus - see tuleb kodust ja sellst, kuidas meie riik on aegade algusest saadik võimaldanud neil igal pool hakkama saada oma emakeelega. Me saame vaid iseennast süüdistada.
Riik ütleb meile, mida teha ja me teemegi - nagu hüpnoosis
Ma ei ütle, et asi oleks individuaalne ja me saame iseennast süüdistada selles, kuidas meiega keegi käitub. Ma ütlen, et asi on suhtumises. Seni oli kõigil kama-kaks, mis keeles keegi suhtleb, kuni hakkasid ilmuma artiklid selle kohta, kuidas üks või teine venelane ei saa hakkama, kuna koolis on venekeelne õpe ja kogu info vajatava toote või teenuse jaoks on ka vene keeles.
Me oleme selle ise kujundanud nii. Eriti ettevõtjad, kes oma teenust või toodet müüvad. See on sama absurdne nagu minna välismaale ja eeldada, et seal pakutakse eestikeelset tõlget mõne toote kohta. Me oleme sunnitud õppima rahvusvahelisi keeli ja me teeme seda kuna meil ei ole teist valikut. See, mis Eestis toimub on puhas poliitika, mille peale lähevad põlema noored inimesed, kes on küll teadlikud mõnest ajaloost pärinevast asjaolust, aga ei ole seda ise kogenud. See morjendab mind kõige enam.
Kui meil Eesti Vabariigis oleks olnud aegade algusest saadik poliitika, kus riigikeel ja asutustes kasutatav keel oleks ainult üks ehk eesti keel, siis meil seda muret hetkel ei oleks. Me solvame venelasi ja nemad meid. See on surnud ring, kuna ei olegi tahtmist sellest välja murda. Muidu oleks ehk elu siin liiga igav?
Mäletan aega, kui olin 13- 14 aastat vana ja siis hakkas mul kujunema alles mu iseloom. Varasemast ajast mäletan vaid, et mulle meeldis miski ja miski ei meeldinud. Miks on aga nii, et just puberteedis laseme enadale mõtteid pähe panna või ennast kuidagi mõjutada? Sellel ajal olin üsna vastumeelestatud just vene rahvusest inimeste suhtes. Seda kõike sain ma nii kodust, koolist kui ka sõpradelt ja alles nüüd ma mõistan, kui lapsik see oli. See on sama jabur nagu minna üle üle sebra punase tulega kui keegi seda ees teeb.
Mida aastad edasi, seda enam mõistan, et iga inimene on indiviid. Ta on arukas olend, kellel on antud võimalus teha ise oma valikuid. Siiani näen, kui jaburaid otsuseid ma olen teinud. Kuidas saab kedagi vihata puhtalt sellepärast, et sinu vanemad, sõbrad või kolleegid nii tunnevad? Kohutav! See on tahe meeldida, püüda olla meele järgi oma iidolitele, mitte enese harimine selle suurimas mõttes. See on puhas poliitika, mitte midagi enamat.
Pada sõimab katelt
Mul on venelastest sõpru, tuttavaid ja kolleege üsna palju. Mitte, et neist kõik oleksid ideaalsed suhtluspartnerid, aga tahan öelda just seda, et nad on meiega nii sarnased, sarnaste vaadetega, sarnaste arvamustega ja sarnaselt meelestatud. Nad on inimesed nagu meie! Tunnistan ausalt, et eestlane ei ole absoluutselt mitte perfektne nagu enamus arvab (ma rõhutan - enamus, mitte kõik).
Eestlasel endal on liiga palju vigu, et seda artiklit siin nuumama hakata. Mõne näite siiski toon. Eestlane on ebaviisakas, seda on läbi aegade tunnistanud väga paljud eestlased ja meil ei ole mitte mingit tolerantsust võõraste suhtes. Eestlane on külm ja igav kuni asjasse ei puutu alkohol.
Eestlane vihkab teist eestlast - ei ole perekonda, kes teisest perekonnast halvasti ei mõtleks või isegi ei räägiks neist halvasti (kohutavalt häbi peaks olema sellise asja pärast). Eestlase suurim vaenlane on teine eestlane, see on kirjutamata vanasõna. Peame tõdema, et nii see on, kuna meist keegi ei ole elanud elu, kus poleks mindud tülli oma lähedastega ja seda lausa aastateks, mitte paariks päevaks.
Venelaste kohta võib öelda nii palju, et nad on liiga leebed, lasevad endale pähe istuda ja endale öelda, kuidas mõelda. Pealtnäha on nad keeva verega ja üsna otsekohesed inimesed, kuid siiski liiga leebed seestpoolt, see neid murrabki ja muudab eestlaste silmis nõrgaks või vastikuks.
Venelane on üsna seltsiv, venelane saab hakkama ja seda ka võõras keskonnas. Proovi eestlane, sina, hakkama saada riigis, kus sa oled sündinud ja elad teadmises, et alati, pagan, alati on kellelgi midagi sinu vastu puhtalt selle pärast et sa oled eestlane. See eristab meid ja teeb meid ka sarnaseks, kuna me ei tea nii kaua mitte millegi väärtust, kuni selle kaotame.
Tolerantsuse omamine on privileeg
Me saame hakkama, me õpime päevast päeva ja me elame iga päev seda elu, mida ise valime. Samas ei õpi me tolerantsi, mis antakse meile kaasa kodunt. Ema, isa, vanaisa, vanaema - nemad on inimesed, kes meile endast üsna suure jälje jätavad ja keda me ei saa eirata ka neid hüljates.
Nemad on need, kes meid õpetavad, kujundavad ja suunavad. Meid, lapsi, ei saa sundida, ei saa tõugata ustest sisse, neid uksi saab meile avada ja soovitada, kuhu minna või kuidas käituda. Me kasvame ise, me tahame olla originaalsed ja huvitavad. Me tahame, et meid hinnatakse. Samas, tuletan meelde et kriitikuid, ka koduseid internetisurfareid, kes ennast peavad kõige targemaks või kõige originaalsemaks, on igal pool ja mitte ainult venelaste seas. Meie, me olemegi tulevik ja nii kaua, kuni end paremaks peame, ei austa meid mitte ükski rahvas.
Tolerants on asi, mis tekib sel ajal kui me areneme kõige võimsamalt - puberteedi eas. Siis saame omad vitsad ja võidud. Kui me aga eirame midagi, mis koputab meie südamele, siis võivad tagajärjed olla halvad, lausa traagilised. Seega kutsun üles kõiki venelasi ja eestlasi omavahel suhtlema nii nagu eilset ja sellele eelnevat ei oleks olemas. Kuna ajalugu ajab meid kõiki lahku ja ajalugu on räpane, erinevalt meie võimalustest ja soovist erineda meie ajaloost.
