Kell oli seitse. Liinilennul viibijatele midagi mõistetavalt ei teatatud. Mine tea, ehk oleks kogu lennuseltskond esitanud soovi kusagil mujal linnas maanduda. Sihtpunktis maandudes ei olnud lennujaamas erilist tõmblemist märgata. Tallinnast saabunud seltskonnale jäi tulemata vastu vaid oodatud sõiduauto.

Iseseisvalt kesklinna jõudes ei olnud lähenevast suursündmusest veel täit aimu, aga linnasüdamesse pargitud ja lasketorudega Moskva linnavalitsuse poole suunatud roomikkahurid rääkisid selget keelt toimuvast. Kohalikud olid pehmelt väljendades häiritud, et mitte öelda hirmul teadmatusest.

Õhus oli hirmu ja erutusesegust aimdust ajaloolisest seiklusest, mida enamus enda elus mitu korda ei koge. Sel ööl läkski seikluseks, mille käigus mõned,kes paljakäsi proovisid soomukite liikumist takistada, pidid lahkuma endi kehadest. Tallinnast tulnutele jäi see kõik aga nägemata, sest liikus kuuldus, et lennu- ja rongiliiklust võidakse takistada ja targem oleks end õhtuse rongiga koduteele asutada.

Rongi personal oli ärevil ja palus hoiduda rongi akendest eemale, oli ju rongi küljele maalitud sõna "Estonia" piisavaks päästikuks kohalikele, tervitamaks mööduvat sõidukit kivirahega. Järgmisel hommikul tervitas kivilöökidest mõlkis külgede ja mõranenud klaasidega sõidukit unine Balti jaam. Lööklaine ei olnud veel siia jõudnud.